Tõepoolest, abivajaja huvides see ju pole, tema tahab lihtsalt terve olla. On see kellegi ärihuvi? Professionaalne kadedus? Või pigem teadmatus? Hakkasin huvi pärast uurima, kuidas netist infot otsivale inimesele defineeritakse tõenduspõhist meditsiini ja mida peetakse alternatiivseks. Kõige kokkuvõtlikum oli Wikipedia seletus – tõenduspõhise meditsiini praktiseerijad peaksid otsuseid tegema parimate teaduslikult saadud tõendite alusel. See mõiste võeti kasutusele alles 1990. aastate algul ning oli seotud statistiliste meetodite kasutamisega meditsiiniliste otsuste tegemisel ning ravi kooskõlastamisel patsiendiga. Samu asju pidas oluliseks juba Hippokrates rohkem kui 2000 aastat tagasi – teda peame tänapäeva meditsiini loojaks.
Kõik ülejäänud ravimeetodid, mis täpsetele statistilistele mõõtmistele pole allunud, peaks selle käsitluse järgi olema alternatiivsed. „Alternatiivne“ mõistena aga tähendab traditsioonilisest erinevat või isegi tavapärasele vastanduvat. Huvitav, miks on hakatud tuhandeid aastaid vanu ja siiani toimivaid meetodeid, olgu tegu Hiina, Jaapani või India traditsioonilise meditsiini või meie oma loodusraviga, pidama alternatiivseks ehk traditsioonilisele vastanduvaks? Loomulikult on ajaloos ja tänapäevalgi igasugu imelikke „teraapiaid” ja protseduure tehtud (vt seekordse ajaloolugu), mida terve mõistus ligilähedaseltki raviks pidada ei saa. Aga kõike ühte patta pannes kaotame hindamatu hulga võimalusi inimesi aidata.
Loe edasi  . . .
You must be logged in to post a comment.