Küsimusi esitab KRISTEL RÕSS, ajakiri Tervendaja juuni 2023
Kunagi kutsuti dr RIINA RAUDSIKUT esinema telesaatesse kui alternatiivarsti. „Ma pole kunagi olnud alternatiivraviarst,“ põhjendas ta tookord keeldumist. Kuidas on võimalik, et Tartu ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud, aastaid anestesioloogina, kardioloogina, perearstikeskuse juhatajana ja perearstina töötanud ning arvukalt terviseraamatuid kirjutanud professionaali on hakatud pidama alternatiivmeedikuks?
Dr Riina Raudsik: „Meedial on suur võim: ta võib teha sinust kuulsuse, aga võib ka tampida mutta. Olid ajad, mil ajakirjanduses jäeti mulje, justkui valaksin patsientidele kulbiga soodavett suhu, keelduksin ravimeid välja kirjutamast ja soovitaksin AINULT loodustooteid. Tõsi see muidugi on, et ma pole loodustoodete vastu. Haigekassa inimesed kontrollisid mu tööd ja imestasid: „Aga ta ju kirjutab ravimeid! Milles teda süüdistatakse?“
Paarkümmend aastat ma arstina isegi ei mõelnud alternatiivmeditsiinile, aga kui olin uurinud alateadvuse ja stressi mõju, teinud endale selgeks, kui tähtis on juua vett, süüa tervislikult ja liikuda piisavalt, siis mõistsin: haigusi põhjustab see, et keha ei saa piisavalt energiat. Arsti ülesanne on selgeks teha, MIKS patsiendil on tekkinud energiakriis. Aga arstidele ilmselt ei õpetata ülikoolis keha terviklikku käsitlust ainevahetuse ehk energiatootmise seisukohast. Mina leian, et krooniliste haiguste ravi on meditsiinis läbi kukkunud: ei ravita põhjust, sest seda ei otsitagi.“
Kas sinu kui meediku mahategemise põhjus võis olla see, et arstina ei määranud sa esimese valikuna tugevaid keemilisi ravimeid?
Ma ei saa kuidagi kinnitada, et ma neid ei määranud – kasvasin ju oma töös, eriti perearstina. Suhtlesin kogu aeg patsientidega. Alles perearstina tööle asudes hakkasin nägema tervikpilti.
Iga eriarst ravib inimest oma valdkonna raames. Ühe arsti määratud ravi põhjustab uusi kaebusi ja viib patsiendi järgmise eriarsti juurde, kes omakorda määrab uued ravimid ja nii võibki juhtuda, et inimesel tuleb võtta päevas kümme või enamgi tabletti. Aga tänapäeval on ühe tableti sisse pandud kaks-kolm toimeainet ning seepärast on olukorda raske kontrollida.
Keha tervis sõltub energiatootmisest ehk happe ja aluse tasakaalust. Keha sisekeskkonna happe ja aluse tasakaalu kõrvalekallete tõttu alustab organism immuunrünnakut oma kudede vastu ja tekib põletik. Põletik on kaitsereaktsioon keha vale sisekeskkonna vastu, püüd taastada tasakaal. Keha suudab end hoida aluselisena, sünteesides bikarbonaate ja väljutades kopsude kaudu happelist CO2.
Kui olin mõni aasta tagasi kaks päeva haiglas, lamas kõrvalvoodis eelmise päeva operatsioonist toibuv naine, kes oksendas terve öö. Küsisin õelt, miks ta ei tee sellele patsiendile bikarbonaadi infusiooni, tal läheks siis enesetunne kohe paremaks. Õde vastas, et seda ei lubata. Ainus „ravi“ oli oksekott.
Kogu maailmas on taga kiusatud, naeruvääristatud ja isegi vangi pandud arste, kes on võtnud vähiravis kasutusele bikarbonaadi ehk söögisooda. Arstidele räägitakse, et sooda teeb makku augu. Aga seda teeb pigem hape kui alus! Apteekides on ju ka müügil soodatabletid. Totter on karta bikarbonaati ehk söögisoodat, samal ajal kui kümnete keemiliste ravimite koosmõju ei kardeta.
Kõige lihtsam on meelde jätta, et happelisemaks teeb keha liigne magus, aga hapu on kehale aluselisem. Sellest olen kirjutanud oma üheksas raamatus.
Räägime natuke ka ärevusest ja hirmust, mida praegusel ajal on eriti palju. Mida teeb ärevus tervisele?
Kõik algab alateadlikust ajust, kus paikneb mandeltuum ehk hirmukeskus. Läbi ajaloo on inimesi hoitud hirmu all. Lapseeast mäletan, kuidas vanaema ja ta õde õhtuti omavahel hirmunult sosistasid, kui raadios oli räägitud aatomirünnaku ohust. On ju ütlus: „Muretses ennast haigeks.” Näiteks niinimetatud koroonakriisi ajal juhtus pidevalt, et kui inimene jäi nohusse või köhasse, hakkas ta kohe kartma, et võib ära surra, sest sellist infot edastati iga päev meediast. Nii võibki juhtuda, sest ainevahetuslike protsesse ehk happe ja aluse tasakaalu juhitakse alateadvusest. Pidev ärevusfoon teeb füüsiliselt haigeks: kergitab vererõhku ja kiirendab pulssi, süda võib rütmist välja minna ning tekivad põletikud. Ravimid leevendavad sümptomeid, aga ei ravi põhjust.
Kui soovitame inimestel juua rohkem vett, siis tuleb aru saada, et tervenemiseks ei piisa ühest-kahest klaasist, ka mitte paarist liitrist.Sadade triljonite rakkude töö korrastamiseks läheb kuu või kaks.
Kuidas sina stressi ja ärevust maandad?
Kui olin 34–35-aastane, hakkas mu süda sagedaste öövalvete tõttu väga kiiresti lööma. Siis kasutasin kolm aastat antidepressante. Hiljem hakkasin analüüsima, mis minuga tegelikult juhtus. Üle kahekümne aasta olen seda puslet kokku pannud ja ikka avastan midagi uut. Olen mõistnud, et tervist ei suuda parandada keegi peale inimese enda, arst saab anda ainult suuniseid.
Kui töötasin kardioloogina, diagnoositi neil patsientidel, kes tundsid pidevat väsimust ja kaebasid südamepekslemise üle, tavaliselt müokardiit ehk südamelihasepõletik, kuigi sageli oli tegu hoopis ärevusega. Meditsiin on viimased 30 aastat liikunud selles suunas, et varsti võibki arsti asendada robot, kes vastavalt kaebustele väljastab ravimeid, mida meditsiinisüsteem on ravijuhendites ette kirjutanud.
Oled kirjutanud, et enamik haigusi on psühhosomaatilised.
KÕIK haigused on psühhosomaatilised. Inimene on loodud nii, et ainevahetust ehk energiatootmist juhitakse alateadlikust ajust, emotsioonide keskusest. Elu jooksul kogunenud mälestused võivad alati üles kerkida ja mõjutada keha energiatootmise protsesse nii, et jääme haigeks. Inimene ise tavaliselt ei teadvusta sellist stressi ega mõista, millest arst räägib.
Näiteks hakkas mul teatris süda taguma, kui tundsin parfüümi, mida kasutas üks inimene, kellega ma hästi läbi ei saanud. Sõjaõudused, vägistamised, tulekahjud, solvangud ja muud vapustused jätavad inimesse eluaegse jälje, mis võib olla varjatud ja millest püütakse teraapiavõtete abil vabaneda.
Ei saa jätta mainimata, et tänapäeval on eriti suured laste pinged. Oma raamatus „Helide tervendav jõud“ kirjutasin vibroakustilisest teraapiast, mille abil said Jüri tervisekeskuses kolmekümne aasta jooksul paljud lapsed terveks (öine voodimärgamine, kogelemine, tikid ja muu). Selles raamatus kirjutasin taas, kuidas psüühika mõjutab füüsilise keha seisundit.
Kas on õige arvata, et kui inimese immuunsüsteem on tugev, siis ta ei jäägi haigeks?
Süüvides ainevahetuse ja immuunsüsteemi toimimisse, olen aru saanud, et tugev immuunsüsteem põhjustab tugeva põletiku. Ikka selleks, et haigus mööduks kiiremini. Meditsiin on viimased sadakond aastat õpetanud arste immuunsüsteemi ravimitega pärssima, mistõttu haigused jäävad venima. Immuunsüsteem on nagu valvekoer, meie kaitsja: keha püüab põletiku abil organismi tasakaalustada.
Tugeva immuunsüsteemiga inimene reageerib tugevale ärritajale ägedalt: kõrge palaviku, tugeva põletikulise protsessiga. Vinduv haigus peegeldab keha võimetust ennast kiirelt tervendada, immuunsüsteem on kurnatud. Meile aga õpetatakse: võtke palavik alla, muidu tekivad krambid. Krampe tekitavad pigem ravimid. Muidugi tuleb mõnikord ka ravimitega sekkuda, kõik on individuaalne.
Kui hakkame ennast tervendama, vett jooma, tervislikumalt toituma ning rohkem liikuma ja puhkama, vabaneb keha aegamisi rasvarakkudes olevatest mürkainetest ja liigsetest hapetest ning seetõttu lähebki enesetunne algul sageli halvemaks.
Mida arvad dieetidest?
Need dieedid, mis lubavad, et võtate nädalaga alla viis-kuus kilo, on petlikud, sest keha saab äärmiselt palju kaalu kaotada ainult vee arvel. Kui varem kiideti sagedast söömist, siis nüüd räägitakse paastust kui kõige odavamast tervisetagajast. Sööd paar korda päevas vahenäksimisi tegemata ja keha suudab tänu paastule kõrvaldada vanaks jäänud rakud, kasutades neid energiaallikana. Iga inimene võib einestamise aegu sättida enda järgi: mina näiteks hommikuti süüa ei taha, einestan alles kella kahe-kolme ajal ja siis õhtul. Paast on odavaim kaalu vähendamise meetod.
Kui joote vett, milles mineraale on vähe (näiteks kraanivett), koguneb see rakkude vahele. Seepärast lisage alati joogiveele veidi Himaalaja soola ja soodat, aga nii, et veel ei oleks soolast maitset. Vesi peab olema aluselisem kui meie rakkude pH (7,32), muidu ei saa see puhastada rakke ning väljutada happeid ja mürkaineid.
Rakkude vahele kogunev vesi tekitab turseid ja kergitab kaalu. Kui joote aluselist vett ja liigute rohkem, hakkab kehasse kogenenud ja kasutusest kõrvale jäänud vesi väljuma.
Äärmuslikult saab kaalu kaotada ainult vee arvel ja need kilod tulevad kiiresti tagasi. Normaalne kaalulangus on umbes pool kilo nädalas. Teame ju omast käest, et kõige raskem on kaalu säilitada. Kaaluvähendusega ei tohi liiale minna: küpsemas eas ongi natuke ilusam, kui kehal on ka pisut kumerusi.
Laiem probleem on see, et me ei saa toidust vajalikke aineid kätte ning seetõttu tahame süüa aina rohkem ja rohkem. Mul oli lapsena isegi kahvel poole väiksem kui praegu.
Mis on tervisele kõige ohtlikum?
Kõige ohtlikumad on veepuudus, toidus olevad mürkained ja rohke suhkur, aga ka kõrge kiirgustase ning saastunud õhk, maapind ja põhjavesi. Kehasse sattunud pestitsiidid ja raskmetallid tõkestavad ensüümide tööd ja tekitavad põletikke. Lõpuks röövivad tervise ka ohtralt pruugitud keemilised ravimid ja pidev stress, kui inimesi hirmutatakse meedia kaudu.
Miks haigestuvad nii paljud vähki ja miks jäädakse sellele kurjale tõvele pahatihti alla?
Me kõik näeme, et vähki on aina rohkem ja rohkem. Vähk on meditsiinis prioriteet. Mis on vähk? Hapestumine ja hapnikupuudus nagu kõik muudki haigused. Ainevahetuse käigus toodame energiat, et ennast taas üles ehitada, aga kui me energiat kätte ei saa, siis ei jõua rakk küpsuseni ja nooremad vormid hakkavad vohama. Vähk on energiapuudus.
Kordan: energiakriis on haiguste ainus põhjus. Kui energiat jätkub, on inimene terve ja rõõmus. Kui ta energiat kätte ei saa, tekivad tervisemured, kõigepealt väsimus kui kõikide haigusseisundite esimene kaebus.
Mida arvad juurde võetavatest vitamiinidest?
Tänapäeval tarvitatakse vitamiine igaks juhuks. Mina püüan alati uurida, mida keha vajab, sest igal vitamiinil ja mineraalil on oma ülesanne. Palju soovitatakse tänapäeval kasutada magneesiumi ja see on ka õige, sest nii nagu naatriumi ja kaaliumi on vaja, et rakus tekiks elektriline potentsiaal, vajavad lihasrakud magneesiumi ja kaltsiumi. Kui oleme stressis ja pinges või teeme kõvasti sporti, kaotame palju rohkem kaaliumi ja magneesiumi kui nende vastandeid naatriumi ja kaltsiumi. Et kaalium kaitseb südant, võiks seda tarbida südame rütmihäirete puhul. Räni annab hoo sisse küünte kasvule, muudab juuksed ilusamaks ja luud elastsemaks.
D3-vitamiin on tähtis põletikuvastane aine, mida toodetakse kehas päikesevalguse toimel. Jüri tervisekeskuses tehtud uuringud näitasid, et D3-vitamiini tase on Eesti inimestel väga madal isegi suvel. Olin ka ise varem krooniliselt väsinud, sest ei tarvitanud üldse D-vitamiini.
Kui patsiendid võtsid iga päev 1000 RÜ-d D3-vitamiini, ei kergitanud see D3-vitamiini taset veres üldse. Lõpuks jõudsime keskmise annuseni 7000–8000 RÜ-d päevas. Annus sõltub kehakaalust, vanusest, soost, toitumisest, elukohast, haigusest ja vere D-vitamiini tasemest. Varsti tõsteti ka riiklik norm kümnekordseks: 400 RÜ-lt 4000-ni! Lõpuks ometi!
Kõrge palavikuga haiguse algul tasub juua kangemat soodavett ja võtta ühekordne suurem annus D3-vitamiini. Ma ise olen võtnud haigustunnuste tekkides paar päeva 30 000–40 000 RÜ-d korraga ja pole haigeks jäänud. D3-vitamiin langetab haiguse ajal kiiresti palavikku ja vähendab põletikunähte.
Oled maininud, et sinu tervist mõjutab nooruses saadud põlvevigastus.
Mängisin noorena korvpalli ja läksin õppima Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Treenisime viis korda nädalas ja selle koormuse tõttu võis meid pidada tippsportlasteks. Tippsport ei ole tervislik ei psüühikale ega ka füüsisele. Kõik ammused traumad hakkavad end vanemas eas tunda andma. No aga kes meist seda noorena usuks?
Et mul oli põlvetrauma, tulin kehakultuuriteaduskonnast ära ja astusin arstiteaduskonda.Korvpalli ma enam ei mänginud, sest arstiks õppides ei jagunud selleks aega ja põlv ei lubanud enam treenida.
Põlvevigastus mõjutab kogu kehakarkassi ja tekitab pikapeale valusid ka alaseljas, kaelapiirkonnas ja puusades. Olen aastate jooksul neid kõiki tundnud, kuid aega enam tagasi ei pööra ja põlve terveks ei saa, sest sidemed on katki.
Mis on olnud sinu elu suurim õppetund ja proovikivi?
Ebaõiglane kriitika raamatule „Energiakriis“ oli õppetund, et tervisest rääkida on meditsiinis tabu. Meditsiin „peab“ olema haiguste- ja ravimitekeskne. Kõik mu üheksa raamatut on olnud proovikivi mulle endale, sest pidin seletama juba ammu tõestatut: inimene on energeetiline olevus ja energiapuudus on AINUS haiguste põhjus. Kui seda mõistetaks, muutuks kogu ravi hoopis teistsuguseks.
Mis on sinu arvates õnn?
Mul paluti õnne teemal jäädvustada oma mõtted ka ühte raamatusse, kuhu panin kirja järgmise loo. Minu ema ja isa läksid lahku. Mind kasvatasid ema ja emaema. Raha ei olnud kunagi liiga palju. Unistasin lapsena jalgrattast, vahel teised lapsed lubasid enda omaga sõita. Isa vanavanemate juures Peedul oli venna ratas, seal sõitsin sellega ööd ja päevad.
Esimese jalgratta ostsin alles siis, kui olin paar aastat arstina töötanud. Ja kummaline: siis ei tundnudki ma rõõmu, pigem tegin selle ostu vajadusest sõidutada last lasteaeda! Mõistsin, et õnnelikuks ei tee asjad, vaid teekond oma unistuse täitumise poole.
Olen koondanud enda ümber õnnelikud inimesed, kes suudavad rõõmustada ka minu edu üle. Paljud suudavad olla kaastundlikud, aga vähesed oskavad siiralt rõõmustada teise õnnestumiste üle. Õnneks minu lähiringis selliseid on!
Kas oskad soovitada mõnd lihtsat meelerahunippi, mis on sind ennast elus aidanud?
Mõnulesin vannis: lisasin vette õlisid ja panin vanniäärel küünlad põlema. Tegin keskkonna hubaseks. Lihased lõõgastusid, valud kadusid. Praeguses Pärnu kodus mul kahjuks polegi vanni.
Olen leidnud rahu maakodus, kus elan aasta ringi. Pärnus käin ainult siis, kui on vaja. Parim keha ja hinge ravim on südamerahu, kui olen teinud kõik endast oleneva, et inimesi aidata.