alkeemia.delfi.ee 21.9.2018
Dr Riina Raudsik, kes on ea poolest pensionär, aga elab nii aktiivset elu, et unustab sageli ära kasutada pensionäridele mõeldud soodustusi, imestab jätkuvalt: “Arstina on mul alati olnud raske mõista, kuidas kümnete ravimite määramisel on keegi võimeline aru saama, mis inimese kehas tegelikult toimub.”
0-aastase arstikogemusega Raudsik on ka ise olnud hädas ja segaduses, kuni võttis uuesti ette ja tegi endale selgeks ühe keerulisema aine arstitudengite jaoks: organismi ainevahetusprotsesse selgitava biokeemia. Oma äsja ilmunud raamatus “Tagasi tervise juurde. Haiguste loomulik läbipõdemine on tugeva immuunsüsteemi alus” selgitab ta lihtsas keeles, mida ütlevad meile haiguste sümptomid ja millise järelduse me peaksime keha märguannetest tegema. Juba Vana-Kreeka filosoofilt Sokrateselt pärineb mõte, et kui inimene jälgib oma tervist, siis on raske leida arsti, kes teaks temast paremini, mis on ta tervisele kasulik.
Igal erialal on ülikoolis aineid, mis on tudengite meelest raskemad kui teised. Arstiks õppijatel on see kuuldavasti seotud biokeemiaga. Mäletad sa, kui hästi sa selle aine omandasid?
Biokeemia õpetab keha energiatootmisprotsesside aluseid ja see on tõesti väga keeruline aine. Kui mul poleks olnud tugevaid algteadmisi kehakultuuri erialal õppimise päevilt, poleks ma ilmselt suutnud enam haarata nende protsesside käiku hiljem ka arstina. Professor Aili Paju õpetas biokeemiat funktsionaalse teadusena: kuidas spordiga seoses keha energeetilistest protsessidest aru saada, mis toimub kehas ja kuidas neid protsesse saab mõjutada, et aidata kaasa parema sportliku tulemuse saavutamiseks. 2000. aastal, kui olin arstina töötanud juba 22 aastat, võtsin uuesti selle õppeaine ette ja hakkasin tükk tüki haaval kogu kehas toimuvaid biokeemilisi protsesse kokku panema, meelde tuletama ja uusi teadmisi sinna juurde liitma. Kogu farmakokineetika ehk ravimite toimimise protsess on ju samuti arusaam sellest, kuidas mingi sünteesitud keemiline aine on püütud integreerida keha ainevahetuslikku süsteemi. Neid protsesse mõistmata ei saa ravida ühtegi inimest põhjuslikult.
Milline sündmus sind tõukas selleni, et hakkasid uuesti õppima füsioloogiat ja biokeemiat?
Üheksakümnendate aastate lõpust alates külastasid meid väga sageli ravimifirmade esindajad. Olin siis juba perearstina tööl Jüris. Mind hakkas huvitama farmakokineetika, et kuidas ikkagi ühe või teise ravimi toime täpselt saavutatud on. Kuidas toimub vererõhu langetamise mehhanism iga ravimgrupi puhul eraldi, kuidas valuaisting ravimitega maha võetakse ja mida see kehale tegelikult tähendab, kuidas toimib rahusti või antidepressant? Esmatasandi praksis on parim koht inimese tundmaõppimiseks tervikuna ja sellest huvist ravimitega seoses koorus lõpuks välja palju huvitavat. Algus oli muidugi segane ja mul ei olnud pikka aega vastuseid paljudele küsimustele, mistõttu ei sujunud ka alati koostöö oma patsientidega. Kui ei oska inimestele selgitada nende kaebuste juurpõhjust, ei saa teda ka õigel viisil aidata. Tasapisi hakkasin aru saama, miks üks või teine valu tekkinud on, missugused koed valutavad, millised mitte, mida emotsioonid inimestega teevad. Lisaks hakkasin tegelema vibroakustilise teraapiaga, sagedusteraapia vormiga, mis aitas mitmeid inimesi. Ka siis arutlesin aastaid oma peas selle üle, et miks see aitas. Nii olengi seda suurt puslet oma peas pikki aastaid kokku pannud ja siis püüdnud lahti harutada, et oma patsiente tervenemise suunas aidata.
Mille üle inimesed sinu kogemuse põhjal kõige rohkem kaebavad?
Kaebused on ikka ühesugused, see tähendab põletikud kehas, mis kulgevad limaskestade haigustega, lihasvaludega, kulumishaigustena, autoimmuunhaiguste nime all tuntud haigustega. Põhjus on ikka üks – energiatootmise häire, mille põhjuseid raamatus “Tagasi tervise juurde” välja toon.
Mis on muutunud pärast “Energiakriisi” ilmumist 2015. aastal?
Raamatu “Energiakriis” peamine sõnum on, et keha saab terveneda, kui tervendame keha keskkonda. Raamatu ilmumine koondas minu ümber inimesed, kes olid üht-teist elus juba selgeks saanud sellest, miks haigused tekivad ja mida tähendab tasakaal kehas laiemas mõttes, ning kes samuti otsisid tervikule vastust arstiharidusega inimeselt. 2016. aastal toimunud mustamiskampaania ja selle raamatu ilmumine tegi minust nime, mida teavad paljud, kes halvas, kes heas mõttes, aga see ongi iga inimese enda arusaamade peegeldus.
Millest konkreetsemalt räägib su uus raamat ehk miks inimesed võiksid seda kindlasti lugeda?
Tahtsin vanasõnade kaudu välja tuua inimeste ürgse tarkuse. Edasiliikumine ravimikuhjade all ägades pole tee terviseni ja inimesed ei pea vananedes ägama ainult seetõttu, et nad ei saa informatsiooni selle kohta, kuidas terve olla.Mitte ükski instants ei vastuta meie tervise eest peale meie enda – ei arstid, ravimite tootjad, haigekassa ega terviseametkonnad. Kui me soovime elada tervena, siis peame saama infot selle kohta, kuidas see on võimalik, ja panustama ise oma tervisesse. Igaüks saab valida, millist teed minna, kuid ta peab teadma, et ravimid suruvad maha sümptomeid, mitte ei tugevda immuunsüsteemi. Vastupidi, nad nõrgestavad seda, tekitades autoimmuunhaigusi ja immuunpuudulikkust. Tugeva immuunsüsteemi alus on haiguste loomulik läbipõdemine. See ongi raamatu peateema.
Olgem ausad: põhimass inimesi läheb arsti juurde ikka selleks, et saada vaigistust sümptomitele, mitte ei uuri arsti käest, millest tema haigus on alguse saanud ja mida ta ise saaks teha.
Kordan veel kord, et tervis algab inimeste teadlikkuse tõstmisest, informatsioonist, mitte ravimi välja kirjutamisest.
“Tagasi tervise juurde” algab ja lõpeb arstiteaduse isaks nimetatud Hippokratese sõnadega: “Haigused on organismi toksilistest elementidest puhastav kriis. Sümptomid on organismi loomulik kaitsereaktsioon. Meie nimetame neid haiguste sümptomiteks, kuid tegelikult tähendavad need haigustest tervenemist.”. Arstid annavad ju Hippokratese vande, aga neid sõnu Eesti modifikatsioonis ei ole. Kas sa mäletad Hippokratese vande andmist ja seda, kuidas sa sellest toona aru said?
Hippokratese vanne sisaldab minu jaoks kolme põhitõde, mis on absoluutselt õiged ka tänapäeva kontekstis: “Arstimine on ravikunst. Arst ei tohi haiget kahjustada. Arst hoiab oma ametisaladust.” Tänapäeval nimetame seda arstivandeks ja see on kohandatud kaasaja oludele ning arusaamadele. Piinlik tunnistada, aga ma ise ei mäleta ülikooli lõpetamisel selle vande lugemist. Kui noor inimene lõpetab arstiteaduskonna, siis ta pole veel valmisarst. On olemas mõningane teoreetiline pagas, tilluke praktiline kogemus ja ees looklev pikk keeruline elutee, et õppida inimest tundma läbi arsti pilgu. Minu jaoks on alati olnud praktika tõe kriteerium. Patsientidega töö hakkab tasapisi avardama noorte arstide silmaringi ja siluma praktilisi oskusi, käeosavust. Tervikpilt inimesest kujuneb alles aastatega, kui mitte aastakümnetega. Isiklikud kogemused oma tervisega on enamasti iga arsti jaoks olulised ja vanemate kolleegide õpetused kiirendavad heaks arstiks saamist kindlasti väga palju. Kõike raamatutest ei ammuta.
Mida sa pensionärina teed?
Ma unustan pidevalt ära, et olen pensionär. Isegi kinno või teatrisse minnes ei tule meelde hinnasoodustust küsida. Kui mõne töö tegemisel väsimus murdma hakkab, siis küll mõtlen, et äkki see on vanusest! Annan nõu neile, kes seda soovivad. Pean ka loenguid, kui kutsutakse. Terviseametkonnad muidugi ei luba minu loenguid rahastada. Alles hiljuti nägin jälle sellist paberit ja pean seda päris naljakaks olukorraks, et ülikoolist saadud teadmisi ei tohi propageerida.
Mida sa pead oma elu suurimaks saavutuseks?
Seda, et olen iseennast tervendanud ja ei pea enam süstemaatiliselt ravimeid võtma, mida 30 aastat tagasi veel tegin. Loodan, et mul jätkub tarkust elada sel moel oma elu lõpuni.Suureks saavutuseks pean ka seda, et olen saanud töötada arstina ja ravida inimesi nii, nagu mina õigeks pidasin.
Oma äsja ilmunud raamatu tänusõnades on sellised read: “Lehvitan Pärnu taksojuhile, kes peatas hetkeks auto, et öelda kaks kosutavat sõna. Kergem oleks ju olnud mööda sõita. Te tegite mu talvise päeva päikeseliseks.” Kas see on saladus, miks sa taksojuhile tänulikuna lehvitad?
Ei ole saladus. Tulin Pärnu turult, panin porgandeid ja kaalikaid autosse, kui rataste kriginal peatus auto veidi minust eemal ja tagurdas minuni. See oli takso. Minupoolne aken avanes ja taksojuht ütles mulle kolm sooja lauset, mis päeva imeilusaks muutsid. See oli väga armas. Kuulda mulle võõra inimese suust tänulikkust.
Autor: Inge Pitsner