Teele Tammeorg 
Margus Järv
Eestis toimetavad rahvusvahelised ravimitootjad avalikustasid esimest korda rahasummad, mida nad maksavad arstidele töötasuks ja mille eest saadavad tohtreid võõrsile konverentsidele. Toetused ulatuvad koguni kümnete tuhandete eurodeni ühe arsti kohta aastas.
Eelmisel nädalal avalikustati esimest korda andmed selle kohta, kui suurt rahalist tuge pakuvad ravimitootjad Eesti tervishoiutöötajatele. Ehkki ravimiamet on Eesti meditsiinis liikuvate summade üle aastaid üldarvestust pidanud, pole ravimitootjad seni nimeliselt avalikustanud, keda nad on toetanud konverentsireisidele saatmisega või kellele maksnud loengu pidamise eest.
Ravimitootjate ja arstkonna rahalised suhted on üldiselt nii Eestis kui ka mujal olnud vaidluste allikas, sest pole selget vastust küsimusele, kuivõrd mõjutab nende koostöö raviotsuseid. Rahvusvahelised ravimitootjate ja arstide ühendused on aga otsustanud, et summade ja nimede avalikustamine on kriitika tõrjumiseks mõistlikum. Tänavu tegid seda esimest korda ka Eestis tegutsevad rahvusvahelised ravimifirmad, millest enamik kuulub ka Eesti ravimitootjate liitu. Eesti Päevaleht uuris välja nii paljude firmade aruanded kui võimalik (vt kõrvallugu), arvutas kokku kõik neis deklareeritud toetused ja tasud ning võrdles neid ravimiametile esitatud andmetega.
Koostatud andmeanalüüsist selgus, et 300 arsti sai ravimifirmadelt mullu vähemalt 1000 eurot toetust. 30 arsti pälvis üle 5000 euro toetust.
Kui dr Alan Altraja, Tartu ülikooli professor ja kliinikumi kopsukliiniku juht, Eesti Päevalehe kõnele vastas, oli ta parajasti võõrsil konverentsil. Altraja sai mullu viielt suurelt ravimitootjalt – Bayer, GSK, Novartis, Roche ja Astrazeneca – kokku vähemalt 22 000 euro eest tasu ja toetusi, mis on Eesti Päevalehe andmeil suurim kogusumma ühe arsti kohta. (Sealjuures peaks ravimitootjate liidu kokkuleppe järgi tegemist olema netosummadega, kuid mõne firma esitatud andmetes ei pruugi see nii olla.)
„Tuleb eristada kahte asja: üks on toetus ja teine tasu, mis on tehtud kaastöö eest nendele [ravimi]tootjatele,” sõnas Altraja. Aruannete järgi sai Altraja mullu viielt firmalt kokku 12 662 eurot töötasu. „See on loengute ettevalmistamine ja pidamine eriarstidele ja tipptasemel kolleegidele välismaal ning osalemine nõuandvate kogude töös,” selgitas ta. Ülejäänu on peamiselt toetused reisi- ja majutuskulude katteks. Arst hindas, et käis toetustega mullu välismaal umbes 15 korda. „Konverentse on neist võib-olla kolmandik, ülejäänud on tööreisid: loengute pidamised, muud üritused ja hariduslikud kogunemised,” märkis Altraja ja rõhutas, et konverentsid olid erialased. Ettepaneku toetust maksta teevad tema sõnutsi pigem ettevõtted ise.
Suuremaid toetussummasid ja tasusid pälvisid ka endokrinoloog, diabeedikeskuse juht Marju Past (u 14 600 eurot), hematoloog-onkoloog prof Hele Everaus (u 12 000 eurot), Põhja-Eesti regionaalhaigla reumatoloog Piia Tuvik (u 10 800 eurot) ja Ida-Tallinna onkoloogiakeskuse juht Kristiina Ojamaa (u 9000 eurot). Üldiselt moodustavad koondsummadest suurema osa nn konverentsitoetused.
Oma ala eksperdid
Teisalt on vägagi tõenäoline, et paljudel juhtudel on arstidele makstud toetused isegi suuremad. Näiteks ühel juhul oli avalikus aruandes märgitud arsti toetuseks 540 eurot, aga ravimiametile esitatud ülevaates oli see üle 2000 euro. Ravimiameti andmete järgi oli ka näiteks dr Everausi tegelik reisitoetus kaks korda suurem, kui firmade aruannete järgi võinuks arvata: 25 884 eurot.
„Sellised uhkemad sõiduvõimalused tekivad ikkagi oma ala ekspertidel, arvamusliidritel,” hindas Eesti arstide liidu juhatuse ja ravimitootjate liidu eetikakomisjoni liige Indrek Oro. „Kuna neid inimesi ei ole Eestis jalaga segada, võib arvata, et nad on ravimitootjate huviorbiidis. Aga konverentsile sõitmises ei ole midagi halba. Uhked õhtusöögid on aga juba ammu taunitavad. Palmisaaresõite ei toimu enam aastaid.”
Oro sõnutsi on konverentsidele ja koolitustele sõitmine kasulik ning pigem on mure selles, et ettevõtted näivad toetusi koomale tõmbavat. Ehkki arstide koolitamist kaetakse mõnevõrra ka haigekassa kaudu, pole see Oro sõnutsi kaugeltki piisav. „Olgem ausad, see on tühine summa ega kataks ära isegi nädalast koolitust Tartus. Kui ikkagi Eesti teise iseseisvusperioodi ajal ei oleks olnud selliseid suuri ravimitootjate koolitustoetusi, siis oleks meie meditsiin ikka väga kaugel sellest, mis ta nüüd on,” lausus ta.
„Aastates on arstidele konverentsitoetuse maksmine langev trend,” nõustus ravimitootjate liidu nõukogu esimees ja ravimiettevõtte Roche Eesti tegevjuht Kadri Mägi. „Põhjus on lihtne: uued ravimid saavad Eestis lihtsalt nii hilja rahastatud. See protsess on aeglustunud ja meil ei ole mõtet koolitada arste, kui meil polegi lootust, et need uued ravimid võiksid üldse Eestisse jõuda. Ma arvan, et see on trendi fundamentaalne osa.”
Ravimiameti ülevaadetest võib aga pisut teistsugune mulje jääda. Ametile esitatud andmetest selgub, et 2015. aasta oli koolitus- ja muudel üritustel osalemise toetamise poolest rekordaasta: kokku kulus arstide-apteekrite ürituste väisamiseks üle 1,6 miljoni euro. Langust andmed ei näita, pigem osutatakse sellele, et kui kriisi ajal, 2009. aastal oli kogutoetus vähenenud 1,25 miljoni euroni, siis järgmistel aastatel hakkas summa jälle suurenema.
Ka kogusumma, mille firmad on tervishoiutöötajatele erialaste ürituste korraldamiseks loovutanud, suurenes 2015. aastal 2014. aastaga võrreldes 185 600 euro võrra. Mullu toetati ürituste korraldamist kokku üle 650 000 euroga.
Otseselt ravimite reklaamüritusi ja näidiste jagamisi tuli aga mullu ette koguni mitu korda vähem kui veel kümne, aga isegi viie aasta eest. Näiteks 2007. aastal jagati u 82 000 retseptiravimi näidist, ent mullu üle 26 000.
Korruptsiooniriski ei karda
Kuid mida oodatakse firma toetusele vastutasuks? „Kas võib nüüd 100% kindlalt väita, et keegi tohter siin teeb eelistatult koostööd mingi spetsiifilise konkreetse tootega? Eesti 1,3 miljonit inimest tingib sageli selle, et meie haruldastele haigustele võib-olla ongi ainult üks ravimitootja, kelle ravim võiks üldse kõne alla tulla. Aga käibed pole siin nii suured, et võiksid korruptsiooniriski põhjustada,” kinnitas Oro. „Arvan, et kasu kaalub kaugelt üles kõik võimalikud libastumised ja väärkasutused, mida on tõenäoliselt ikkagi ette tulnud. Kes seda lõplikult välistada saab?”
„Ega me ju otseselt mingit kasu ei saa, aga kaudselt saame teadmisi, kui me arstid on välismaal koolitatud. Ravimifirmast võidakse mõelda nii ja naa – eks see ole ju kasumit teeniv ettevõte –, aga meie huvi on teha Eesti patsiendile uuemad ravivõimalused võimalikult kiiresti kättesaadavaks. See on meil arstidega ühine huvi,” sõnas Mägi. „Korruptsiooniga siin kindlasti tegemist ei ole.”
Ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp juhtis tähelepanu sellele, et juriidilises mõttes on arstidele toetuse andmine võrdsustatud reklaamiga, mis on lubatud, ent hea tava ja seadusedki dikteerivad, et arst teeb otsused ainult oma parima arstliku teadmise järgi. „Ravimitootja rahalise toetusega ei tohi kaasneda kohustust kasutada edaspidi just selle tootja ravimeid. Selle kinnituseks tuleb sõlmida ka leping,” märkis ta. „Oleme ju põhimõtteliselt kõik ühel meelel, et arst peab saama ennast täiendada ja kolleegidega suhelda. Erialaorganisatsioonid, arstid ja arsti tööandjad peaksid otsustama, milline on vajalik koolitus või konverents, ja kindlasti mitte vastupidi, et tootja ütleb, kuhu ja kelle ta tahab saata. Parim oleks, kui arstide enesetäiendamiseks oleks olemas riigi- ja/või tööandjapoolne finantseerimine. Erialaüritustel osalemise ja enesetäiendamise ainuüksi ravimitootjate rahastada jätmine ei ole kindlasti mõistlik ega jätkusuutlik.”
Raudsepp lisas, et peab toetuste avalikustamist väga oluliseks. „See kaitseb arste ja apteekreid ka põhjendamata süüdistuste eest, aga kindlasti distsiplineerib see ravimitootjaid turundustöö tegemisel,” ütles Raudsepp.