„Madalat ja mitteaktiivset põletikku seostatakse kõigega alates südamehaigustest ja diabeedist kuni Alzheimeri ning artriidini välja ning see võib olla enamiku krooniliste haiguste põhjuseks.“
California Berkley Ülikool, Rahvatervise kool 2010
Ärge ajage segamini vananemist ning vanemaks saamist. Me ei saa muuta aja kulgu (kronoloogilist vanemaks saamist), küll aga saame muuta kiirust, millega meie keha vananeb (bioloogiline vananemine). Valides selle tee Sa mitte ainult ei näe välja ja ei tunne end nooremana vaid ka vähendad degeneratiivsete haiguste riski ning tõstad enda väljavaateid tervele ja pikendatud kesk- ning vanemale eale.
Vananemist on harjutud vaatama kui pidevat keharakkude kahjustumise akumuleerumist. See on kulumise-ideest kantud mudel, mis on käinud käsikäes nn eaga kaasnevate haiguste kontseptsiooniga. Jämedalt öeldes, mida kauem elad, seda rohkemad koed ning organid kuluvad. See põhimõte on viinud kohutava meditsiinilise fatalismini – sest, kui meie sümptomid tulenevad kulumisest, siis meditsiin saab meid väga vähe rohkem aidata, kui vaid sümptomeid meile talutavaks teha ja see ongi just see, mida enamik rohtusid teevadki.
Õnneks on see kulumise-ideest kantud mudel ümber lükatud piisavaarvuliste näidete varal nii erinevate indiviidide kui ka tervete rahvuste näol, kes elavad küpse eani väga heas tervislikus olukorras. Tõele au andes näitavad praegused uuringud, et peaaegu kõik vananemisega „kaasnevad“ haigused – nõrgenenud vaimsest tugevusest südame vereskoonkonna haigusteni, vähist kõrgvererõhutõveni, artriidist diabeedi ning insuldini – ei pea sugugi vananemisega kaasnema, nad ei ole vananemisprotsessi osad. On teada, et neil haigustel on vaid üks ühine joon – krooniline subkliiniline põletik – konditsioon, mis ei ole üldsegi möödapääsmatu ning üllatavalt kerge ennetada (krooniline ja subkliiniline tähedab pidevat ning märkamatut, kuni krooniline põletik on põhjustanud sedavõrd palju koekahjustusi, et lõpuks tulevad esile ka haiguse sümptomid).
„Põletikulised näitajad ennustavad põhimõtteliselt kõiki inimeste halbu tervise tulemeid. Nad ennustavad infarkte, südame häireid, diabeeti, luude hõrenemist vanemas eas, kognitiivsete funktsioonide nõrgenemist ning isegi vähki teatud maani.“
Russell Tracy, patoloogia ja biokeemia professor, Vermont Ülikool, Meditsiini Kolledž
Krooniline põletik on kindlasti üks selline seisund, mida peaks vältima. Kahjuks aga, arvestades meie elamistingimusi, on see hoopis järjest süvenev seisund, mis esineb tänapäeval peaaegu igal üle 30-aastasel täiskasvanul ning järjest enam ka teismelistel.
Mõned inimesed on kõrgendatud riski grupis. Kui oled üle 50-aastane, ülekaaluline, suitsetaja või puutud kokku saastatud õhuga, Sul on diagnoositud mõni krooniline haigus, mis lõpeb sufiksiga „–itis“ (mis tähendab põletikku), oled kõva sportlane või diivanipadi või kui Sinu toidulaual esinevad paljuski maiustused, küpsetised, grillitud või praetud toidud, siis esineb Sinu kehas peaaegu kindlasti krooniline põletik, mida tuleb alandada selleks, et kaitsta Sinu pikemaajalist tervislikku olukorda.
Põletik ja vananemine
Väga vähesed meist surevad vanuse tõttu. Suurim osa meist haigestub ning sureb enneaegselt, olles „loomulike põhjuste toel“ ära korjatud ammu enne, kui meie bioloogiline elutsükkel otsa oleks saanud. Rakukultuuride uuringud ning väikeste, kuid arvuliselt kasvavate inimhulkade näited, kes oma elu tervetena teise sajandisse elavad, viitavad, et meie elutsükli potentsiaal on isegi kuni 30% pikem, kui me tänapäeval normaalseks peame. Kuid miks siis on selline pikk ja terve eluiga selline haruldus? Miks nii vähesed elavad vastavalt oma bioloogilisele potentsiaalile?
Kunagi me surime peamiselt kas infektsiooni, nälga või trauma tagajärjel. Kahekümnenda sajandi hügieen, meditsiin ja sotsiaalne planeering on nende tapjate vastu väga tõsiseid võite saanud, kuigi tänu meie hooletule ümberkäimisele antibiootikumidega ning viiruste arengule näivad infektsioonhaigused jõuliselt tagasi tulevat.
Selle raamatu kirjutamise aegu (2013 – tõlkija märkus) on aga endiselt peamised surma põhjused siiski veel kroonilised degeneratiivsed haigused nagu südameveresoonkonna haigused ja vähk, seisundid, mis halvenevad paralleelselt epideemilise ülekaalulisuse tõusuga. Mida me vajame, on 21.sajandi meditsiini, mis neid seisundeid stabiliseeriks või aeglustaks, ennetaks seda, et meie viimased aastad elada on rasked, pikendaks meie terveid keskea aastaid ning võimaldaks meil olla füüsiliselt noored kuni 60-aastateni ja kauemgi.
Uus tervishoiu mudel, millel on potentsiaal seda rolli ellu viia ja on tuntud kui farmako-toitumismeditsiin, põhineb kolmel iseenesestmõistetaval printsiibil.
Esiteks, kõik elavad rakud on dünaamilised, see tähendab, et nad pidevalt parandavad ja uuendavad ennast. Naharakud vahetuvad meil iga päev,punased verelibled kestavad umbes 4 kuud enne, kui nad vanaks saavad ja uued asemele tekivad, me kasvatame endale uue skeleti umbes iga kümne aasta tagant. Sellised muutused on hoomamatud ja pidevad.
Liigeste sidekoed kuluvad ja taastuvad, arterite seintele kinnituvad pidevalt ateroomid ja pidevalt need sealt ka eemalduvad, toiduga saadakse kehasse pidevalt kolesterooli ning muundatakse igapäevaselt soojuseks, liikumiseks ja muuks elutegevuseks.
Teiseks, meie kehal on tohutu uuenemise ja uuendamise jõud, mida on karastatud evolutsiooni paleoliitilise mineviku tules. Kui see nii poleks, siis meid liigina ei oleks enam säilinudki. Meie liigesed oleksid ära kulunud juba 20. eluaastaks, meie arterid oleksid 30. eluaastaks täiesti jäigad ja meie aju oleks 40. eluaastaks läbi põlenud. Enamuse jaoks meist see õnneks nii ei ole.
Kuid kolmandaks on samaväärselt tõene ka see, et taolised degeneratiivsed muutused inimese vananedes akumuleeruvad ja saavutavad ühel hetkel tõelise momentumi ning väljenduvad meditsiiniliste haiguste arvu hüppelises kasvus. See on üldteada trend ja ei ärata enam mingit kahtlust, kuid me peame endalt küsima, miks see muster on nii valdav? Mis on vanas eas siis nii erinevat?
Oma elu esimese 20 aasta jooksul on meie kehas domineerimas kasv ja uuendamine, seisund, mille kohta vahel öeldakse anaboolne seisund. Meie vananemisega aga kasv ning uuenemine aeglustub ning lagundavad ja lõhkuvad jõud võtavad kiiresti hoogu. Oma suurepäraste 40. eluaastateni jõudmise ajaks on nad kasvu ja uuendamise üle võimust võtnud ning me liigume vaikselt anaboolsest seisundist kataboolsesse seisundisse.
Meie iseparanemise võime on häiritud – haavade paranemine võtab kauem aega ning saavad suurema tõenäosusega infektsiooni, immuunsussüsteem pole enam nii efektiivne. Ühesõnaga, väheneb kudede ülesehitamise ja uuendamise kiirus ning asendub lagunemisega. Vähehaaval akumuleeruvad seega kudede kahjustused nagu maastiku aeglane erosioon, räägime siis kas arterite aeglasest ummistumisest, kõhrede sama aeglasest õhenemisest puusas ja põlves või ajurakkude aeglasest hävinemisest. Me muutume järjest vähem aktiivseks, kasutame tüüpilistel juhtudel vähem kaloreid, kui neid sisse sööme ja enamus meist hakkab kaalus juurde võtma. Me muutume aeglasteks, haigeteks ja paksudeks. Kui me silmapilgutuse kiirusega oleme jõudnud oma elu 60. aastatesse, on 5 inimesel kuuest ühe või mitme degeneratiivse haiguse sümptomid ning enamus meist on ülekaalulised.
Neil läbipõimunud probleemidel on läbipõimunud põhjused – alatoitumine ja põletik.
Kasvu ja uuenemise protsessid olenevad väga palju meie kehas olemasolevatest ehitusplokkidest ning kaasfaktoritest, mis tulenevad meie toitumisest. Nende ehitusplokkide hulka kuuluvad aminohapped, aminosuhkrud ning hädavajalikud rasvhapped ja kaasühenditeks on üldiselt võttes klassikalised vitamiinid ning mikroelemendid nagu raud, seleen, magneesium ja tsink. Neid mikrotoitaineid võib käsitleda kui anaboolilisi kaasühendeid. Teistpidi lähenedes, lagunemise ja lõhustumise protsesse hoiavad meie tervise puhul kontrolli all omega-3 rasvhapped ja fütotoitained nagu polüfenoolid, karotenoidid, ksantofüllid, 1-3 ja 1-6 beetaglükaanid ning ensümaatiliselt töödeldud tärklised. Neid aineid võib lugeda anti-kataboolseteks ühenditeks ning nad on hädavajalikud meie pikaajalise tervise hoidmiseks. Tõeliselt tervislik toitumine peab sisaldama kõiki neid aineid ning hoidma seega kudede kulumise ning uuenemise protsessid perfektses tasakaalus.
Paljud inimesed püüavad tervislikult toituda ning usuvad, et saavad kõiki toitaineid vajalikul määral toidust. Enamasti nii aga ei ole. Piisaval hulgal tõendeid viitab sellele, et meil on otsakorral nii anaboolsed kaasühendid kui ka anti-kataboolsed ühendid. See ei ole absoluutne mikrotoitainete puudumine, mis viib ainepuudushaigusteni nagu skorbuut (haigus, mida tuntakse ka A-tüüpi alatoitumise nime all), küll aga mikrotoitainete pidev normist väiksem manustamine , mida tihti seostatakse kalorite üleküllusega. Seda kutsutakse B-tüüpi alatoitumiseks ning see kerkib esile kui ühine nimetaja enamiku degeneratiivsete haiguste puhul ning paljuski ka vananemise puhul sel kujul nagu meie seda näeme ja kogeme.
Paljude mikrotoitainete puudujäägi sage muster on läbiv ning väga hästi väljakujunenud. B-tüüpi alatoitumuse peamine põhjus on ehk selles, et me ei söö piisavalt. See kõlab paradoksaalselt arvestades sellega, et me läheme ajaga paksemaks, kuid sööme palju vähem kui kunagi varem. Lugege näiteks kroonikute James Boswelli või Samuel Pepyse töid, kus räägitakse tohututest lõuna- ja õhtusöökidest, mida meie mitte väga kauged esiisad igapäevaselt sõid. Kuid siis arvestage ka sellega, et nemad sõitsid hobusega sinna, kuhu meie sõidame autoga ning ronisid treppidest sinna, kuhu meie läheme liftiga ja põletasid kaloreid soojasaamiseks olukorras, kus meie keerame radiaatoreid juurde.
Suuremat pilti vaadates näeme, et inimesed on mõeldud aktiivselt elama ning tarbima vähemalt 3500 kalorit päevas. Nüüd, kui me ei ole enam jahipidajad ega korilased, viljeleme istuvat elustiili töötades päev läbi arvuti taga ning õhtuti peesitame hõõguva katoodtoru ees. Tulemusena põletame ära keskmiselt 2000 kuni 2500 kalorit päevas. Meie söögiisu on küll samuti kahanenud, kuid suuresti tänu toidutööstuse trikkidele mitte piisaval määral, et see tasakaalustuks ning tulemuseks on meil pidev väike kalorite üleküllus. See seletab meie ajapikku lisanduvat kehakaalu.
Kuid vähendades oma toidutarbimist poole võrra, vähendame sama palju automaatselt ka hädavajalike mikro- ja fütotoitainete tarbimist. Et asi veel hullem oleks, on ka meie toitumisharjumused täiesti paigast ära. Me ei söö enam töötlemata toitu, vaid eelistame järjest enam eeltöödeldud, eelküpsetatud ning valmistoite, lisaks snäkke, mis on tihti palju vähem toitvad, kui nende koostisosad algupärasel kujul. Taaskord tänu toiduainetööstusele ning regulatsioonidele, on meie toitumine toitainete osalt prügimägi. Keskmine ameeriklane saab 13% oma kaloritest suhkrust ning 25% sojaõlist. Terve kolmandik söögist on toitainete mõttes steriilne.
Need ja muudki tegurid on dramaatiliselt vähendanud väga oluliste toitainete tarbimist nagu omega-3 rasvhapped ja polüfenoolid ning tulemusena saame laialt levinud B-tüübi alatoitumise, mida igapäevaselt kohtame. Need koostisosad omavad meie kehas tugevat põletikkualandavat toimet ning mida suuremas defitsiidis nad meie toidulaual on, seda suurem on meie vastuvõtlikkus põletikele.
Inimesel, kellel on nii anaboolsete kaasühendite kui ka anti-kataboolsete ühendite puudus, on peatselt suured probleemid. Kudede uuenemine on maas, põletik möllab, kudede lagunemine ja hävinemine on laes, tal on nüüd kataboolne seisund, akumuleeruv kudede kahjustus ning liigub kiiresti kliinilise haiguse suunas.
Et asja veelgi hullemaks teha, süveneb B-tüüpi alatoitumine meie vanemaks saamisega, olles mõjutatud nii hammaste olukorrast, neelamisraskustest, vähenenud kaloritarbimisest, kaduvast maitsmismeelest ja söögiisust ning tihti ka vähenenud rahalistest võimalustest. See näitab ilmekalt, miks me ajaga liigume järjest enam kataboolsesse seisundisse ning aastate lisandudes jääme järjest suurema tõenäosusega haigeks.
You must be logged in to post a comment.