Dr Riina Raudsikul on olnud julgust ise mõelda, uurida ja avastada. Oma kogemusi on ta hakanud nüüd jagama kõigile huvilistele, tehes seda nii, et kuulaja saab asjast aru ning tal tekib suurem motivatsioon nõuanded ellu viia. Riina nõuanded ja loengud on väga populaarsed. Ajakiri Tervendaja vestleb temaga edasi. Juulinumbris rääkis Riina, kui tähtis on vett juua, seekord annab nõu, kuidas talv tervena üle elada.
Talve eriti ei oodata, elu oleks siis justkui nukram. Kas meeleseisundit mõjutavad kasin päevavalgus või organismis toimuvad muutused?
Mulle meeldivad kõik aastaajad. Aga tunnen paljusid, kes meelestavad end juba pimeda ja külma aja eel negatiivselt ja on tusased. Me loome ju ise mõtetega oma meeleolu. Minule meeldivad vahelduseks valgele suveajale pikad pimedad õhtud soojas toas. Siis on aega valmistuda uueks kevadeks, vaadata endasse, võtta tempo maha, lugeda, teha käsitööd ja veeta aega perega või sõpradega. Mis jõulud need oleksid, kui väljas valitseks rannailm.
Päikeseenergia on muidugi tervisele ülitähtis, aga igast olukorrast leidub väljapääs. Ka meie talv on võimalik haigeks jäämata üle elada.
Kuidas oma tervist talvel hoida? Kas võtta appi taimed?
Astelpajumarjad, pihlakad, aroo-niad, jõhvikad, mustad sõstrad, kuusekasvud – neid kõiki saab oma kodust või lähikonnast. Talvel annavad need meile ülimalt vajalikku C-vitamiini, mida inimese keha ise ei sünteesi.
Et valge suhkur on haiguste peamisi põhjusi, siis ei soovita ma suhkrusiiru- pit ja magusat moosi väga palju teha. Peaksime õppima sööma vähem valge suhkruga tehtud hoidiseid ning harjuma hapumate marjade ja puuviljadega.
Kuidas soovitate marju ja kuuse- kasve säilitada?
Mina panen marjad ja kuusekasvud sügavkülma, aga kui see võimalus puu- dub, siis tuleks neid kuivatada. Uurisin Herdis Elmendilt ja Liis Ellertilt, kes on Pärnus tervisliku toitumise entusiastid ja propageerijad, kuidas oleks kõige parem marju kuivatada. Nad andsid häid nippe: pihlakad, arooniad ja teised marjad, mida soovitakse kuivatada, oleks mõistlik nuia või miksriga katki teha, et need paremini kuivaksid. Kraa- de ei tohiks olla üle 40. Kuivatada võib saunalaval või elektripliidil kõige ma- dalamal astmel. Kui teha seda ahjus, tuleb hoida uks praokil, et õhk läbi käiks. Puupliidi kohal kuivatades on vaja olla tähelepanelik, et kraadid liiga kõrgeks ei läheks. Nii säilib kuivatatu mitu aastat. Kuusevõrsetega võib toi- mida samuti.
Olete võtnud oma südameasjaks D-vitamiini teema. Mida huvitavat saate meie lugejatega jagada?
Keha sünteesib D3 hormooni (vitamiini) – nii nagu ka teisi hormoone, mis ongi keha tähtsaimad põletikuvastased ained – kolesteroolist. Seega on kõrgel kolesteroolitasemel alati põhjus, millest kõige tähtsam ongi madal D3 tase, sa- muti rakkude veepuudus ja rohke suhk- rusöömine. Kolesteroolitase muutub iga minut sõltuvalt keha sisekeskkonna vajadustest.
Rohke suhkur tekitab kudedes kergesti põletiku, sest muudab keha sise- keskkonna happelisemaks. Kohe tekib vajadus suurendada kolesterooli sünteesi, et taastada tasakaal. Kolesterooli sünteesi ravimitega pärssides avame tee põletikuhaigustele ja takistame kehal võidelda oma keskkonna tasakaalu eest. Tekivad limaskestade põletikud ja pikapeale ka autoimmuunsed haigused.
Keha veevajaduse rahuldamine ja piisav kogus D3 hoiavad kolesterooli- taseme korras. Kolesteroolitaset alan- dava raviga võtame kehalt võime sün- teesida adekvaatselt D3 vitamiini.
Ikka veel valitseb segadus, kui palju D-vitamiini tuleb päevas võtta.
2012. aastal alustasime Jüri tervisekeskuses ulatuslikku uuringut ja määra- sime kõikidel patsientidel veenivere D3 taseme. Norm oli siis 50–250 nmol/l. Esimese hooga pidin ehmatusest pikali kukkuma, sest tase oli katastroofiliselt madal: 6, 12, 20, 36 nmol/l. Ma ei tea, kuidas need inimesed püsti seisid. Terviseametkondade soovitatud päevaannus oli ainult 400 RÜ päevas! Ka 1000 RÜ päevas ei tõstnud märgatavalt inimeste D3 taset ega parandanud enesetunnet. 2016. aastal andis ravimiamet lõpuks loa müüa apteekides 4000 RÜ suurust D3. Kahjuks on ka 4000 RÜ päevas vähe. Pikka aega annuseid katsetanud, leidsime, et alla kaheaastastele lastele on vaja D3 vitamiini päevas 1000–2000 RÜ (25–50 mikrogrammi) ja 3–12- aastastele lastele 4000–5000 RÜ (100–125 mikrogrammi), teismelistele 5000–6000 RÜ (125–150 mikro- grammi) ja täiskasvanutele 8000–10 000 RÜ (200–250 mikrogrammi).
Kui imetav ema võtab D3 8000 RÜ, ei pea ta seda lapsele juurde andma. Brittide uuringu järgi on 6400 RÜ (160 mikrogrammi) päevas minimaalne annus, mis tagab lapsele ema rinnapiimaga küllaldase annuse D3.
Elu on näidanud, et toiduainetest tänapäeval piisavat kogust D3 ei saa. Hoiduda on vaja D2 vitamiinist (ergokaltsiferool), mis ei lase D3 (kolekaltsiferool) imenduda.
Olles määranud patsientidel esimest korda D3 taseme, pöördusin tollase Quattramedi (praegune Synlab) tööta- jate poole palvega arutada võimalust tõsta D3 alumist referentsväärtust, et inimesed oleksid tervemad. Seda tehtigi: 50 nmol/l-lt tõsteti see 75-le, kuid ülemine norm 250 nmo/l eemaldati minu teada ravimameti korraldusel. Aga kui keegi arvab, et 75 nmol/l on piisav ja hoiab ta terve, siis eksib. See on madalaim norm, millega ei saa ega tohigi rahul olla.
Neljakümne tööaasta jooksul olen puutunud kokku inimestega, kes otsustasid tervise huvides ise võtta suuri D3 annuseid (kuu aja jooksul 30 000 ja 40 000 RÜ päevas), kuid veres kindlaks tehtud kõrged näitajad (kuni 370 nmol/l) ei põhjustanud neil mingeid mürgistusnähte. Näit normaliseerus kahe nädala jooksul, langes isegi liiga madalale. D-vitamiiniga on maailmas palju manipuleeritud ja selle madala taseme tõttu oleme olnud liiga haiged.
Nüüd oleks asjakohane küsida, miks üldse tekib vitamiinipuudus. Kui hakata võtma õiget kogust D3, millal see organismi vitamiinikoguse tasakaalu aitab?
Vitamiinideta me hakkama ei saa ja nende puuduse põhjusi võib olla mitu. Näiteks seedetraktis imendumise häired, jämesoole bakterite puudus (antibiootikumide sage kasutamine), mistõttu on häiritud ennekõike B-rühma vitamiinide süntees. Kuid põhjus võib peituda ka selles, et süüakse ainult keedetud või praetud toitu, kus vitamiinid on kuumuse tõttu hävinud. Veri hoiab vitamiinide ja mineraalide taseme kudede arvelt kaua korras, seetõttu on arstidel vere järgi raske hinnata, mis on kaebuse tegelikud põhjused. Koed võivad juba ammu hädas olla – see ilmneb patsiendi kaebustest –, kuid arst ei oska põhjust öelda.
Kui hakata võtma D3-vitamiini, paraneb enesetunne umbes kolme nädala pärast. Seda on kinnitanud kogemused. Inimesed ei põe siis nii sageli limaskestade põletikuhaigusi, taanduvad liigesevalud, kaob väsimus ning normaliseeruvad vere põletikunäitajad.
Missugused tegurid aitavad D- vitamiinil imenduda?
Mina eelistan võtta D3 õlina päevanormi korraga. Ilmselt teavad kõik juba, et D3 vitamiin aitab hoida luustruktuuri ja vältida osteoporoosi. Luud on aluse- liste Na-, K-, Mg- ja Ca-vesinikkarbo- naatide reservuaarid, mis hakkavad sisekeskkonna kaitseks vajaduse korral oma soolasid kehale loovutama.
Elu on näidanud, et keha ei taha Ca- ja Mg-soolasid eraldi hästi imendada. Parim moodus neid saada ja luustruktuur taastada on kompleks „4 soola“ (luusoolad) koos D3 vitamiiniga, mis taastab eakatel inimestel 3–6 kuuga tiheda luustruktuuri. D3 vajab magnee- siumi, et imenduda. Head on ka kontidest keedetud puljongid, millele võib keedu ajal lisada veidi õunaäädikat, et mineraale paremini kätte saada.
Kas D-vitamiini tuleks võtta kogu aeg või annab keha vahel märku, et tuleks vahet pidada?
Elu on näidanud, et kui unustatakse paari nädala jooksul D3 võtta, siis tekivad esialgu väsimusnähud ja põletikuhaigused on kerged tulema. Keha püüab siis end tihti külmavärinatega turgutada, et sundida tõstma kolesteroolitaset ja selle abil D3 sünteesi. Pean vajalikuks võtta D3 pidevalt. Mõnepäevased vahed ei tee küll halba.
Ma ei näe võimalusi, et keha saaks seda vitamiini meie kliimas piisavalt isegi suvel. Päikese käes hakkab keha enda kaitseks sünteesima pigmenti melaniin, et ultraviolettkiirgus ei saaks meid kahjustada, ning keha ei saa siis ka üleliia D3 sünteesida.
Rõhutan veel kord, et ma pole 40 aasta jooksul näinud ühtegi inimest, kellel oleks D-vitamiini mürgistus. Ühekordne kõrge tase, üle 250 nmol/l ei tähenda ju ometi mürgistust. Kehas ei saa kõik toimuda inimese määratud normide pii- rides. Talvekuudel soojalt maalt naas- nute verel on nädala või kahe jooksul korralik D3 näitaja, kuid see ei püsi.
Te annate inimestele tervisenõu laiemalt. Kas külma aja lähenedes nõuanded muutuvad?
Nohu ja köhaga ma otseselt ei tegele. Püüan anda nõu, et neid ei tuleks. Ma ei oska seostada muresid külma ajaga. Tõsi, talvel ja kevadel pole meie inimestel võtta värskeid toiduaineid, poes saadaolevad on äärmiselt viletsad. Õnneks tegutsevad ka Eestis inimesed, kes tellivad siia otse soojadelt maadelt kvaliteetseid puu- ja köögivilju, mis sisaldavad vajalikke ensüüme, vitamiine ja mineraale. Tuleb lihtsalt ringi vaadata ja tahta olla terve.
Kas on toiduaineid või -retsepte, mis on talvisel ajal eriti kasulikud?
B-rühma vitamiinide ja K-vitamiini sünteesi saab tõhustada kääritatud ja fermenteeritud toite süües. K-vitamiini sisaldavaid tumerohelisi lehtvilju võib säilitada külmutatult, et kasutada neid smuutides. C-vitamiini rikkaid marju ja puuvilju tuleks varuda, et pika talve järel ei tekiks kevadväsimust ja haigusi, mis on tingitud just selle vitamiini puudusest. Ei tasu loota poelettidelt ostetud sidrunitele ja apelsinidele. Kahjuks ei saa C-vitamiini kehasse varuda, seda peaks saama pidevalt, aga meie inimestel on sellest nagu ka D3 suur puudus.
C-vitamiini kroonilise puuduse tagajärjel imendub raud soolestikus halvasti. Selle asemel et võtta rauaprepa- raate, tasub kehvveresuse korral mõelda, kuidas keha saaks rohkem C-vita- miini. Siin tulevadki mängu smuutid. Inimesed, kes loomseid valke ei tarbi, peavad võtma lisaks B12-vitamiini, mida tuleks osta metüülkoobalamii- nina. Seda saab manustada ka pihusena, siis omastatakse vitamiini limaskestade kaudu.
Kas teil on mõni kiire võte selleks puhuks, kui on tunne, et kohe algab gripp?
Viimase seitsme aasta jooksul, kui olen võtnud korralikult D3-vitamiini ja tarbinud kehale omast vett, pole ma kordagi haige olnud. Paar korda muutus kurk kibedaks ja nina limaskest tursus, kuid siis võtsin kiirabi korras lisaks igapäevasele kogusele suurema annuse D3 (20 000 RÜ) ja jõin suure klaasi leiget „4 soola“ lahust. Kui seda pole, siis võib vee hulka segada söögisoodat. Poole tunniga olid haigusnähud taandunud.
Haiguse vältimise eeldus on see, et iga päev tarbitakse korralikult vett – sellest on palju juttu olnud. Haigeks jääb inimene siis, kui keha keskkond on tasakaalust väljas. Külmavärinatega püüab keha ärgitada võitlusvõimet ja panna end tõhusamalt kolesteroolist D3 vitamiini sünteesima. See ongi immuunsüsteemi võime keha terve hoida.
Juulikuu intervjuus rääkisite pikalt veest. Kas talvel tuleks seda juua sama palju kui suvel?
Inimese keha veekogus on aasta ringi üks, umbes 70 protsenti tema kaalust. Kuivainet on inimesel ehk ainult kamalutäis. Talvel kaotame jaheduse tõttu naha kaudu vett veidi vähem, kuid neil, kes teevad trenni, ei muutu suurt midagi. 30 ml vett kehakaalu ühe kilogrammi kohta on pool keha veekogust, mille peaksime saama kätte koos rakkudele omaste mineraalidega.
Kas jahedal ajal peab jooma soojemat vett?
Leiget või kehasooja vett on kasulik juua nii talvel kui ka suvel. Kui joome kuuma ilmaga külma vett, mis on keha sisekeskkonna temperatuurist märksa madalam, siis imendub see verre ja jõuab ajju, kus annab informatsiooni, et temperatuuri on vaja tõsta. Selleks suletakse kõik kehateed, et hakata sooja kinni hoidma. See aga tähendab, et keha ei jahtu.
Kas on ka selliseid vitamiine, mida saab joogiveele lisada?
Vitamiine ma ise eriti ei tarbi, sest terves organismis toodavad B-rühma vitamiine ja K-vitamiini meie niinimetatud head bakterid. Kui väiksemagi kõrvalekalde puhul hakatakse põletikku ravima antibiootikumidega, siis on inimene muidugi vitamiinipuuduses, sest tapetakse miljoneid ja miljoneid baktereid, kes meie heaks töötavad. K-vitamiini annavad tumerohelistest lehtedest tehtud smuutid. Suur puudus on meie inimestel võimsast antioksüdandist E- vitamiinist. A-vitamiini peaksime saama eelaine, beetkaroteenina, sest muidu konkureerib see D3-vitamiini retseptoritega ja kehas võib tekkida D3 puudus, isegi kui võtame seda korralikult.
Tähelepanu tuleks ikka ja jälle pöörata seedetrakti korrasolekule ja kasutada vajaduse korral häid probiootilisi baktereid, mida Eestis õnneks nüüd ökoapteekides müüakse.
Mida saab kodus seedetrakti korrashoiuks ära teha?
Seedetrakt tänab meid alati vee eest, mis paneb soolesisu korralikult liikuma ning hoiab limaskestad ja muud koed terved. Võime süüa mida tahes, aga kui ei joo õiget vett, ei saa sooled korralikult tühjeneda.
Hästi mõjuvad seedetraktile kääritatud toidud, mida vanad eestlased usinalt sõid. Need sisaldavad kasulikke baktereid. Hommikul võiks süüa marjade ja seemnetega putru. Toortatra võib panna õhtul leigesse vette likku ja süüa seda hommikul keetmata. Kõik on harjumuse asi.
Aga esimesena peab kõhtu minema kaks-kolm klaasi leiget vett. See käivitab uinunud soole ja päev võib alata.
Kõik ei ole ehk meie eelmist, suvises Tervendajas ilmunud lugu luge- nud. Küsin nende teavitamiseks, kust saab „4 soola“ pulbrit, mida soovitate joogiveele lisada?
„4 soola“ pulber ehk aluselised luu- soolad on kergesti omastatavad naatriumi-, kaaliumi-, magneesiumi- ja kaltsiumi bikarbonaatsoolad. Seda müüakse igas ökoapteegis. Need soolad eraldi ilmselt nii hästi ei imendu, vaid moodustavad lülisamba, puusade ja põlvede piirkonda luulisi konglomeraate. Kompleksselt on neid parem tarbida.
Hämaral ajal on silmad suurema koormuse all. Dr Riina Raudsiku soovitus on järgmine: „Silmad on väljastpoolt kaetud väliskeskkonnale avatud limaskestaga. Silma kuivus ja hiljem sinna tekkiv paks lima on alati liiga happelise keha ja veepuuduse tunnus. Silm hakkab limastuma ning tasapisi kaed ehk sidekude kaitseks peale kasvatama. Nägemine halveneb ja võib sootuks kaduda. Silma koed vajavad samuti aluselist vett, et sinna kaed ei tekiks. Silmalihaseid tuleb treenida nagu kehalihaseidki. Liigutage silmi küljelt küljele, üles-alla ja diagonaalis ning juhtige pilk kord kaugele, kord lähedale.“
Küsimusi esitas AIVE ANTSOV
Paljude maade teadlased on võtnud D-vitamiini erilise tähelepanu alla. Näiteks britid avastasid, et see vähendab külmetushaiguste riski. Prantslased selgitasid välja, et D-vitamiin vähendab ohtu surra vähki, südame-veresoon- konnahaigustesse ja diabeeti ning pikendab eluiga 10–15 aasta võrra.
Selgunud on D-vitamiini ja rasvumise seos. Ameeriklased leidsid, et selle vitamiini puudus soodustab kehakaalu kasvu. Kilogramme kaotasid kõige kiiremini need, kes pidasid madala kalorsusega dieeti ja võtsid regulaarselt ka D-vitamiini. Inglismaal jõuti järeldusele, et ülekaalulisus „sööb“ D-vitamiini. Just seetõttu ohustavadki ülekaalulisi diabeet ning südame- ja veresoonkonna- haigused. Kui inimene suutis kehakaalu vähendada, hakkas kohe tõusma ka tema organismi D-vitamiini tase.
D-vitamiini hulka organismis suurendavad teatavasti päikesevannid. Eriti kasulik olevat talvine päike. Madal temperatuur neutraliseerib kahjulikud kiired, kuid samal ajal saab organism suure hulga D-vitamiini. Talvise päikese käes tuleks viibida iga päev kaks tundi. Kahjuks ei ela me kõrgmäestikus, kus selline asi oleks ehk isegi võimalik.