Kuivõrd Eestis langetatud poliitilised otsused ei ole olnud – ega ole – tervisehädasid ennetava iseloomuga, ongi tagajärgede likvideerimise kulud kõrged. Selles haigekassat süüdistada saab vaid pimekurt. See on ahel, mis on ehitatud pika aja jooksul erinevate otsustajate poolt, kirjutab meditsiiniteaduste doktor Mari Järvelaid.

Tõdemuse, et harjumuse ahel on liiga nõrk, et seda tunda enne, kui ta on liiga tugev selleks, et teda purustada, on kirja pannud inglise kirjanik Samuel Johnson juba 18. sajandil. See ahela tugevuse tekkimise reegel meenus, kui kuulsin uudist haigekassa 33 miljoni euro suurusest ülekulust, milles nagu oleks süüdi üks mees.

Jäi mulje, et asutuse juhi väljavahetamisega saab küsimuse päevakorrast maha. Nii on tavaks. Tõhus viis probleemide lahendamiseks on teha keegi ainuisikuliselt süüdlaseks. Stalinlik põhimõte „pole inimest, pole probleemi“.

Kas haigekassa ülekulu 33 miljonit on suur või väike raha? Kui jagada elanike arvuga, siis tuleb tervise lisakuluks umbes 25 eurot hinge kohta. Polegi nagu palju. Seda enam, et haigekassa rahastada on valdavalt tagajärgede likvideerimine, mille tekkes haigekassal endal on olematu roll. Raha, mis on kulunud tervisekahjude likvideerimisele ja leevendamisele, peegeldab tegelikku elu. Ja sellesse kulude arvesse pole läinud need juhud, kus inimene arsti juurde ei jõudnudki, enne sai eluvaim otsa.

Tervishädad, mida tuleb aidata parandada, tekivad aga teatavasti hoopis mujal ja muudel asjaoludel kui haigekassas. Siin on pikaajalise mõjuga riigimeeste otsused, mis korraldavad inimeste eluviisi ja ka omavahelisi suhteid.

Võtame näiteks laste ülekaalulisuse, mille üle palju kurdetakse. See pole ju midagi muud kui söögist saadud energia ja kehalise koormuse tasakaalu puudumine. Kuid vähene kehaline koormus lapsena annab hõredad luud, viletsa südame-veresoonkonna toimimise, edaspidi lisaks ka kõrgema riski teatud kasvajate tekkeks, seega suurema koormuse haigekassa eelarvele.

Meenub Portos konverentsil olles kogetud vaade hotelliaknast jalgpalliväljakule, mis oli varavalgest pimedani kogu aeg mängijatega kaetud, ka siis, kui vihma sadas. Või hiljuti läbi Austraalia sõites – iga kooli juures staadion, mis oli samuti lapsi täis. Lisaks staadionid-ujulad-mänguväljakud täiskasvanutele. Sõudeklubide rivi Melbourni südalinnas ja jõgi täis paate, kus sõudmist harjutasid koolilapsed. Nimelt on sõudmine seal õppekava osa.

Eestist meenuvad kehalise kasvatuse tundide vähendamine ja lisamaks tööandjale töötaja sportimise eest tasumisel.

Riigid, kus on mõistetud, et ainult tervisehädade ennetamine annab võimaluse kulude vähendamiseks tervishoius, on juurutanud toimiva töötervishoiu süsteemi. Näide. Austraalias Victoria osariigis juhtus paar nädalat tagasi surmaga lõppenud tööõnnetus 65-aastase kraanajuhiga. Eelmine surmalõppega tööõnnetus selles üle 4 miljoni elanikuga piirkonnas oli aset leidnud 2012. aastal. Nüüd juhtunu andis palju kõneainet, et leida põhjus ja ennetada sarnase õnnetuse kordumine tulevikus.

Või siis naabrid soomlased, kelle juures ei ole töötervishoid mitte teatud aja tagant pro forma tervisekontroll, vaid igapäevane vajaduspõhine toimimine tööealise tervise hoidmisel. Sellega antakse võimalus elada kauem tervena ehk kokkuvõttes vähendada koormust tervishoiule. On ju kõige kulutõhusam, et inimene läheb enne pensionile, kui ta tervis üles ütleb. Meie tervisestatistika näitab, et kui lähtuda sellest teadmisest, tuleks inimesed pensionile lubada juba varastes 50ndates aastates. Mehed seejuures varem kui naised.

Kuivõrd meil langetatud poliitilised otsused on olnud – ja on – teistpidised, siis (kopeerides nende riikide otsuseid, kus tervena elatud eluaastaid on inimestele antud oluliselt rohkem kui meil) ongi tagajärgede likvideerimise kulud kõrged. Selles haigekassat süüdistada saab vaid pimekurt. See on ahel, mis on ehitatud pika aja jooksul erinevate otsustajate poolt.

Eesti inimeste tervisenäitajate oluliseks paranemiseks on vaja sisulisi, tervisehäirete põhjusi mõjutavaid muutusi. Paraku on selle põhjuslikkuse, mis toimumata jääb (ehk mittehaigestumise) nägemine suurem intellektuaalne pingutus. Võiks öelda, et vajalik on terve talupojamõistus, mis oskab vaadata põlvkondi ette, ega lähtu hetkeemotsioonist. Ning need otsused peavad olema inimestele arusaadavad ja meie igapäevast elukoormat toetavad.

Siiski on meie inimeste kõige enam tervist rikkuv tegur aga vaesus. Koonerdamisega vaesusest ei pääse. Pidev püksirihma pingutamine tekitab kindlalt tervishäire, olgu siis kehalise või vaimse või mõlemad korraga. Kokkuvõttes suurendab riiklik koonerdamine vaesust veelgi ning annab lisaks alaväärsustunde, mis omakorda suurendab vaid tervishädade tekke riski ning kulusid süsteemile.