Kas võiksite kirjutada osteoporoosist ja sellest, kuidas ennast ise aidata, kui nimetatud häda juba kallal on? Milliste alternatiivmeditsiini võimalustega saab luid tugevdada, et need rohkem ei hõreneks?
Olen 57-aastane. Teen regulaarselt trenni, toitun korralikult ning võtan D-vitamiini ja kaltsiumi. Siiski juhtus nii, et murdsin õla peale kukkudes luu mitmest kohast ja arsti sõnutsi on see habras kui munakoor. Suguvõsas sellist probleemi ei ole. Millest osteoporoos tekkida võis?
Tiina
Kui küsida meditsiinivõõrastelt inimestelt, mis teeb meie luud tugevaks, siis usun enamikku teadvat, et selle elemendi nimi on kaltsium. Jah, just nii ongi… kuid mitte ainult.
Tuleb ilmselt selgeks rääkida luuhõrenemise põhjused ja öelda, et üksnes kaltsiumitablette võttes ei pruugi me saada tugevaid luid, vaid hoopis luuköbrukesed kanna alla, selgroolülidele ja liigestele). Kaltsiumi ainevahetus johtub sisekeskkonna tasakaalust, pH-st.
Kaltsiumipuudusest võivad märku anda meie isud. Mäletan lapsena, et sõime kahe suupoolega kriiti ja lakkusime käedki üle. Hiljuti intervjueeris raadio tervisesaates mind samal teemal Katrin Karisma, kes ütles, et tema sõi seinalt tapeedi alt krohvi.
Umbes 35 aastat tagasi ostsin õunu ainult selleks, et nende seest seemned ära süüa. Usun, et mul oli joodipuudus, sest mind vaevasid ka kilpnäärme ületalitluse nähud: süda peksles ja kippus rütmist välja minema, käed värisesid ja higistasin ohtralt. Jõud oli täiesti otsas, iga liigutus ajas hingeldama. Hakkasin väikeses koguses joodi nahale määrima ja vaevused kadusid kolme nädala pärast. Kasutan seda meetodit nüüdki.
Isudel on ikka põhjused, aga me ei oska neid mõista. Sellest ajast olen tundnud huvi, kuidas mu keha toimib.
Mineraalide kadu ei peegelda ainuüksi luudes toimuvat, vaid terve keha ainevahetushäireid. Kuigi luud ise ei tunne valu ja luumassi kadu ei anna endast selles mõttes märku, tuleb siiski aru saada, et luud on organismi osa, need ei ole ainevahetusest välja lülitatud. Luudes toimuvad samasugused ainevahetusprotsessid, sinna voolab hapnikurikast verd, seal toodetakse energiat nagu teisteski keharakkudes. Venoosse vere kaudu juhitakse sealtki välja süsihappegaasi ning teisi ainevahetusjääke.
Luudes on umbes 22 protsenti vett. Luud uuenevad küll aeglasemalt kui teised koed, kuid kkagi uuenevad nagu nahk, limaskestad, lihased ja kõik muud organid. Nende pH on kudedest kõige aluselisem, 14.
Väga levinud on arusaam, et kui luud on juba hõrenenud, siis neid enam korda ei saa. See pole õige. Kui murrate mõne luu, siis kasvab see ju uuesti kokku ja kui ei kasva, siis pole süüdi arst, vaid teie elustiil, keha ainevahetuslik segadus, energiapuudus. Arst ei kasvata luud ega haava kinni, meie keha teeb seda, kui tal on kõik vajalik olemas. Aeg on parim arst.
Luud sirguvad täiskasvanueani tänu luuümbrisele ehk periostile ning kasvatavad meid hormoonide toimel sellisesse pikkusesse, nagu pärilikkus ette näeb.
Luuümbris on valutundlik kude ja kui keha on energiakriisis ehk happelisem kui optimaalseks elutegevuseks vaja, annab see endast märku liigesevaludega. Luuümbrise häired tähendavad kogu keha kudede energia häireid.
Arst peab kohe mõtlema kogu organismile. Energiakriis põhjustab vaevusi ja hiljem haigusi kõikides kudedes ja organites. Küsida tuleb inimese elustiili kohta: kas tarbitakse ÕIGET vett, kas süüakse ka toorest energiarikast toitu, kas ei liialdata magusaga, kas liigutakse vajalikul määral ja kuidas on lood emotsionaalsete pingetega. Tähtsad on soolestiku seisund ja bakterid. Gaasid, seedehäired, lahtine või kinnine kõht on vale keskkonna ilming: võimutsevad seened ja parasiidid.
Luuhõrenemise ravi ei seisne ainult kaltsiumitablettides. Kõikide kaebuste või haiguste ainus põhjus on vale sisekeskkond. Happelises keskkonnas kaltsium ei imendu luudesse. Vaja oleks mõelda ka magneesiumile, sest stressi tingimustes ja energiakriisis kaotab keha alati ohtralt magneesiumi. Keha peab saama neid kahte mineraali koos.
Et täiskasvanud inimeste luud enam pikkusesse ei kasva, hakkab happelise keskkonna tingimustes luuümbrisele ladestuma soolasid, mida näeme röntgenipildilt lülisamba piirkonnas, randmetes ja sõrmedes reumaatiliste haiguste ja podagra puhul. Orgaaniliste hapete soolad ladestuvad ja võivad põhjustada valu, sest luuümbris on valutundlik.
Haiguste algpõhjus on keha energiakriis, olukord, et keha pole kõiki vajalikke aineid kätte saanud ja hapestub. Kiireim moodus seda vältida on hakata tasa ja targu jooma ÕIGET vett. Olen palju kirjutanud: alustage väikestest kogustest. (Vt raudsik.com artiklite alt või raamatutest „Kuidas olla terve“, „Tagasi tervise juurde“, Energiakriis“).
Energeetilisest aspektist lähtudes on tähtis, et vöötlihastes oleksid kaltsium ja magneesium tasakaalus, nii nagu raku elektrilise potentsiaali jaoks on vaja naatriumi ja kaaliumi tasakaalu. Stressi puhul kaotame alati verest sekreetide (uriin, lima, pisar, sülg, sapp, rasv, higi) kaudu rohkem kaaliumi ja magneesiumi kui naatriumi ja kaltsiumi. Raku energiaprotsessid on sel juhul häiritud ka luudes.
Mida luud peale kaltsiumi veel sisaldavad ja vajavad, et olla tugevad ja elastsed? Need vajavad ka naatrium- ja kaaliumbikarbonaate (aluselised soolad), mikroelemente, nagu boori,vaske, rauda, fosforit ja tsinki, ning kollageeni.
Luud on keha kõige aluselisemad koed. Kui meie sisekeskkond on krooniliselt happelisem kui vaja, loovutavad luud pidevalt aluselisi soolasid hoidmaks vere pH stabiilne, et inimene ära ei sureks. Seega pole luud ainult keha karkass, vaid tähtsate mineraalide ladu, juhuks kui neid toidust ei saada.
Kõik me peaksime mõtlema, et kui me ei toitu õigesti ega joo iga päev ÕIGET vett, liigume vähe ja elame krooniliste pingete all, tekib meis energiakriis. Kui kehakoed on krooniliselt ülearu happelised, loovutavad need aluselisi soolasid ja mikromineraale, et veri kannaks need sinna, kus nendest on puudus, ning vere pH püsiks normi piires. Kuid lõpuks ammenduvad ka luude varud. Kehakudedes käib vilgas töö, et veri oleks stabiilselt aluseline ja koed hoiaksid pikema ja tervema elu nimel optimaalset happe-aluse tasakaalu.
Tasakaalustatud toitumine, veetarbimine ja muud õiged eluviisid on eriti tähtsad kasvavatel noortel. Tänapäeval on luude hõrenemist võimalik diagnoosida juba varakult, kuid õnneks saab keha kiiresti luumassi taastada, kui järgitakse õigeid soovitusi.
Selleks et kaltsium saaks luukoesse siseneda, vajame aasta ringi D3-vitamiini.
Eestis on lubatud päevane annus täiskasvanule 4000 RÜ, kuid seda on ilmselgelt vähe. Suvel ei võta palju inimesed D3-vitamiini, sest meedias räägitakse, et saame seda päikeselt. Perearstina töötades kontrollisin tuhandetel inimestel D3-vitamiini sisaldust veres ka päikeselisel perioodil ja see polnud piisav. Suure tõenäosusega põhjustab selle nappust keha võime toota ultraviolettkiirgusele vastuseks melaniini, mis muudab naha pruuniks, ning keha ei saa enam toota piisavat kogust D3. Kui lasta liiga kaua päikesekiirgust päevitamata nahale, tekivad punetus, turse ja valu, seega põletik. Nagu kõikide asjadega, on ka päikesega nii, et liiga palju on kahjulik, aga liiga vähe samuti. Mitte kaitsekreeme pole vaja, vaid hoiduda tuleks end päikese käes praadimast.
Kollageen on valk, mida keha vajab kõikides kudedes, mitte ainult sileda naha, vaid ka lihaste, luude ja teiste kudede elastsuse heaks. Vananedes keha seda ise enam eriti ei tooda, seetõttu hakkavad koed kaotama elastsust. Kollageeni tootmiseks on vaja C-vitamiini, mida meie kliimas pole talvel just kerge toidust leida.
Tänapäeval pole maapinnas enam piisavalt makro-ja mikromineraale ning tavalise kraanivee ja toiduga neid vajalikul määral ei saa. Seetõttu räägin alati patsientidele, et lisagu nad joogiveele veidi Himaalaja soola ja aluselist soola ehk bikarbonaati.
Meie keha ja luude makroelemendid on naatrium, kaalium, magneesium ja kaltsium. Kuid luukude vajab ka mikroelemente. Kust neid leida?
Boori peaks toitaineterikka pinnase korral olema mandlites, õuntes, avokaadodes, brokolites, kartulites, tomatites ja pähklites; vaske seentes, avokaadodes, loomalihas, austrites, kartulites, tofus, täisteratoodetes ja šokolaadis; rauda tumerohelistes lehttaimedes (näiteks spinatis), punases lihas (katsiumi ja rauda koos võtta ei maksa, sest kaltsium ei pruugi lasta raual imenduda). Fosforit on teraviljades, piimatoodetes, kalas, lihas, munades, kartulites, pähklites, pruunis riisis ja leivas (fosforit sisaldab iga keharakk, aga suurem osa on luudes ja hammastes).
50–60 aastat tagasi ei vajanud me toidulisandeid, sest maapind toitis meid, kaevudest sai vett, mis tagas organismile normaalse keskkonna, inimeste kontsentratsioon linnades polnud nii suur, käidi metsas talvevarusid kogumas, kroonilist stressi oli ehk ka vähem.
Kui luud on hõrenenud, siis on patsientidel tavaliselt pikemat aega olnud ka muud tervisehäired: II tüüpi diabeet, kõrgvererõhktõbi, haavandilised seedetraktihaigused, kilpnäärme alatalitlus… Luuhõrenemist soodustab krooniline alkoholism, rohke kofeiin, karboniseeritud ja magustatud joogid ning üldse rohke magus, mis hapestab keha sisekeskkonda.
Soovitan Tiinal hakata korrastama sisekeskkonda, mis on olnud liiga happeline ja võtnud luudelt palju mineraale. Ta võiks osta luusoola (4-soola pulber, mida müüakse näiteks Järve keskuse ökoapteegis Eliksiir), mis sisaldab kõiki luudele vajalikke makromineraale. Pange seda ja Himaalaja roosat soola (kumbagi ½ tl) 2 liitri vee hulka ja hakake tasapisi jooma, alustades 500 milliliitrist, kuni jõuate 1,5 liitrini päevas. Himaalaja soolast saate mikroelemente juurde. Ühest purgist piisab pikaks ajaks ja edaspidi võite 4-soola asemel lisada aluselist bikarbonaatsoola (rahvakeeles söögisooda). Eraldi soovitan veel räni, kui leiate seda vedelal kujul kuskilt looduspoest. Tavaliselt tervenevad luud kuue kuu kuni aasta jooksul. Kaltsiumi eraldi ei soovita ma võtta.
Lõpetuseks. Kui laseme tervise käest ja meil on raske liikuda, siis hakkavad kõik keha funktsioonid halvenema, sest verevarustuse puudulikkus tekitab hapnikupuudust ja selle kaudu haigusi.
Ja veel kord: ärge unustage, et vesi on teie sisekeskkond, haigused ja surm on veetustumine ja hapestumine.
RIINA RAUDSIK, arst
Kes soovib,et luud oleksid terved ja tugevad, peaks
- 30 minutit päevas võimlema või liikuma, batuudi peal hüppama vms,
- toituma mitmekesiselt,
- jooma päevas umbes 1,5 liitrit aluselist mineraliseeritud vett ja kohandama seda kogust, kui vedelikukaotus on näiteks higistamise tõttu tavalisest suurem (kuumad ilmad, raske füüsiline töö, suur vaimne stress, rohke kohv või alkohol),
- võtma vajaduse korral toidulisandeid, kui ülal kirjutatu ei taga luude tugevust (lisama joogiveele 4-soola ehk luusooli koos väikese koguse roosa soolaga),
- võtma D3-vitamiini,
- tarvitama vähem või vältima valget lauasoola ja kasutama roosat mägisoola.