Suhkur - energiakriisi põhjustaja

Süsivesikutest on keha võimeline energiat tootma ilma hapnikuta ehk anaeroobsel teel ning lülitab oma lõpp-produkti, püroviinamarihappe kaudu käiku aeroobse energia tootmise. Kui organism suhkruid toiduga ei saa, pole võimalik rasvadest energiat toota, sest rasvad põlevad ainult süsivesikute tules. Suhkruga liialdamise tagajärg on kudede hapestumine, energiakriis, rasvumine ning autoimmuunhaigused.

Magusa tunneb maitsemeel ära kohe keele otsal, et oleks kiiresti aru saada, kui väga seda vaja on. Inimene ei suuda süsivesikuid ise toota, neid peab toidust saama. Magus köidab, kuid liialdamine põhjustab soolestikus käärimist, pärmseene teket, seedehäireid. Koed ei omasta mineraale ja vitamiine, sooled hak- kavad peptiide läbi laskma ning põhjustavad allergilisi haigusi, astmat, limaskestade põletikke jne. Magusaisu aina kasvab.

Organism ladustab suhkruid maksas ja lihastes ning hoiab veres kindlal tasemel. Liigsest magusast kogunenud piimhappest tehakse rasvu ja paigutatakse need sidekoe rakkudesse, kuhu teatavasti mahub neid lõputult. Rasvkude on liigse magusaga liialdamise tagajärg ja energiakriisi tõsine tunnus.

Liigne suhkrusöömine viib hoopis energiakriisini, mis pidurdab ka insuliini tootmist ja glükoos ei pääse enam rakkudesse. Keha hapestub aina rohkem ja rohkem. Jõud kaob ning organism saadab signaale, et haigus on kallal.

Rasvumine, suhkruhaigus, kõrge arteriaalne vererõhk on suhkruga liialdamise tagajärg.

Laste jaoks on samuti parim jook vesi, mitte magustatud ja gaseeritud joogid, kus on rohkem suhkrut, kui osatakse ette kujutada. On üsna selge, et kolm kuni kümme teelusikatäit suhkrut klaasitäie vedelikuga sisse juua pole tervislik. Kuna seda kogust pole näha, ei vähenda see suhkrusisaldust jookides, mida poodides ikka suuremates ja värvilisemates pudelites müüakse.