Arstiamet hõlmab kohustust mitte teha kahju. Tasakaalu ja kahju vahe võib olla juuspeenike. Sageli ei tea arst lõpptulemust. Ta lihtsalt kasutab parimaid kättesaadavaid meetodeid ja loodab, et ta jõudis õigel ajal jaole. Kuidas arst teab, et ta kasutab meetodeid, mis tõesti omavad mõju? Kuidas eristub kindel fakt arvamusest? Kus lõpeb kliiniline ravitöö ja algab posimine?

 Probleemid kliiniliste veidruste teele sattunud arstidega pole uued. Lääne meditsiinikultuur, kuhu ka meie arvame ennast kuuluvat, on näinud palju pöördepunkte. Nüüd juba üle saja aasta tagasi (1910) avaldati uuring, mida autori järgi hakati nimetama Flexneri raportiks. Autor ei hoidnud kokku raskeid sõnu USA meditsiinihariduse aadressil. Olukord oli hull, sest arstiks võis õppida keskhariduseta inimene. Olukorrale reageeriti ja isehakanud professorid kaotasid oma kohad. 25 aasta jooksul vähenes meditsiiniliste õppeasutuse arv 94 võrra. Õppeprotsess standardiseeriti, aga veelgi olulisem oli, et õpetada tuli põhjaliku teadusuuringu läbinud meetodeid. Pole üllatus, et nüüd, 105 aastat hiljem on USA-l 93 Nobeli meditsiinipreemia omanikku. Teisel kohal on Inglismaa 29 laureaadiga.

Vähe on rõhutatud, et Flexneri ideed olid esialgu pärit Saksamaalt, kus oli tolleks ajaks välja öeldud, et meditsiin saab edasi minna ainult käsikäes teadusega. Selle protsessiga on seotud ka Eesti. Saksa kultuuri mõju Eesti arstidele on olnud märkmisväärne. Näiteks ei pidanud me paljuks kujutada Saksa päritolu teadlast, munaraku avastajat Eesti kahekroonisel rahatähel.

 Inimesed on loomult kehvapoolsed arutlejad. Võime eristada arvamust faktist on tänaseni vähemalt sama suur probleem kui sajand tagasi. Süsteemset arutlemist tuleb õppida, ainult vähestel andekatel on selline võime sünnpäraselt kaasa antud. 1960-ndatel toimus teineteisest sõltumatult mitu sündmust, mis tagasi vaadates on vähemalt Flexneri raporti väärtusega.

Näiteks matemaatikust arst A. Felstein ühendas statistika ja arstiteaduse ning mõtles välja mõiste kliiniline epidemioloogia. Kulminatsioon saabus 1991. aastal, kui kasutusele tuli mõiste tõenduspõhine meditsiin. Loomulikult uuriti ka enne 1991. aastat terviseprobleeme väga põhjalikult, kuid puudus ühtne kultuuritermin. Arstiteadus oli terminina liiga üldine. Uus termin tõi meile meditsiini, kus iga arsti sõna taga peab olema fakt. See tõi meile meditsiini, kus on tähtis funktsionaalne lugemisoskus. See tõi meile meditsiini, kus hästi istuv kittel ja soliidne ametinimetus ei määra midagi. Arst pole enam autoriteet, hoopis informatsioon on. Arst vahendab infot, infot mille mõistmiseks tuleb nüüdsel ajal kümmekond aastat õppida.

Enamik kliinilisi probleeme on patsientide jaoks arusaamatud. Vähe sellest, ka erinevate erialade arstid ei saa üksteise ees seisvatest küsimustest sageli aru. Seetõttu on üks meditsiini raskemaid osi just üldmeditsiin. See on valdkond, kus peab tervikuks ühendama eri suunas teadmiste horisondi poole liikuvad meditsiiniharud. Arst peab looma terviku, mille keskel on patsient. Haige, kelleni tuleb viia tõene info viisil, mis paneks ta sellesse uskuma.

Murest murtud inimene on emotsioonide kütkeis. Saabunud haigus lööb rööpast tugevamaidki. Olen alati põlanud inimesi, kes rumalusest, aga sagedamini kasuahnusest haige ümber lipitsevad. Enamasti on tegemist tavaliste hariduseta kelmidega. Meie meditsiinis rullub aga lahti häbiplekk, mis ei piirdu ainult ühe perearsti armastusega klooriühendite vastu.

Mul ei ole midagi selle vastu, kui arst valib oma elus uue tee ja hakkab süvendatult tegelema platseeboefektiga, mida kliinilisele meditsiinile alternatiivi pakkuvad meetodid enamikus on. Meetod näeb äge ja efektne välja, kuid mõjutab ennekõike ainult inimese rahakotti. Probleem kerkib, kui sellised arstid kirjutavad oma nime ette lühendi dr ja hakkavad tegelema protseduuridega, mida parimal juhul võib nimetada tõenduspõhiseks surrogaadiks alternatiivses kastmes.

Jüri Tervisekeskuse OÜ kodulehel on vähemalt viie arsti ja kolme meditsiiniõe nimed. Muu hulgas väidetakse, et soodavee joomine ravib vähktõbe. Targu jäetakse nimetamata, millist tüüpi vähktõbe. Nende arstide arvates pole kiirabile palju tööd andev virvendusarütmia tingitud muust kui puudulikust kehaenergiast. Kõige krooniks väidavad nad, et „külmetushaiguste” levimise tingib vale mõtlemine.

Midagi samalaadset toimub Role OÜ nimelise firma taha peitunud nelja arsti seas. Nemad keelavad toidu kõrvale vett juua. Ilmselt oleks neil huvitav kohtuda Jüri perearstidega, kes väidavad, et vesi ravib põletikku. Role arstid on kaaperdanud allergia mõiste, mis on eriti küüniline, mõeldes reaalsete eluhäirivate allergiate all kannatajatele.

Role sõnul seostub varjatud toidutalumatus nohu, liigespõletike, autismi ja ülekaalulisusega ning nad on võimelised neid sümptomeid oma meetoditega leevendama. Igaks juhuks märgivad nad oma kodulehel, et Role ei ravi midagi. Hästi, aga miks siis sissejuhataval lehel haigustest kirjutada? Haigustest nagu astma, mida nad nimetavad sümptomiks.

Tekst on juriidiliselt hästi koostatud ja tõesti ühtegi seadust ei rikuta. Kuidas selline firma toimib? See on tegelikult lihtne. Role veebileht on rajatud arutlusvigadele. Emotsionaalselt muserdatud, kuid ka madalama haridustasemega inimene langeb kergesti lõksu. Ta mõttetöö ei ole piisavalt selge ja täpne, et sulaselget jama ära tabada. Uinutav koodnimi ELISA on ainult ühe laboratoorse laiatarbemeetodi üldnimi. Niimoodi müüakse valget kitlit, reputatsiooni ja maagilist doktori tiitlit.

Valges kitlis posimine elatub konfliktist, mida posijad võimaluse piires õhutavad, sest midagi muud neil öelda ei ole. Täpselt niimoodi, nagu teeb seda praktiseerimisõigust mitteomav Lembe Allik. See ei sega tal muidugi ennast lastearstina esitleda. Ta tõepoolest on arstiteaduskonna lõpetanud, paraku on tema praegune missioon veenda naisi haiglavälise sünnituse ohutuses. Kas ta mõtles kunagi arstivannet andes, et edaspidises elus ta ei teegi kõike patsiendi tervise hüvanguks? Ega vist.

Rumaluse rägastikku eksivad ära ka arstid. Kõik eksivad, kuid tõelised arstid tunnistavad oma eksimusi ja õpivad. Nad õpivad kogu oma karjääri. Kildkond isikuid, keda keel ei paindu enam arstideks nimetama, valib aga patsientide ärakasutamise. Selliseid arste ei ole meie riiki vaja. Mida kiiremini nad oma tegevuse lõpetavad, seda parem on see meile kõigile. Olgu rõhutatud, et jutuks olnud arstid on surrogaatmeditsiiniga tegelenud juba aastaid.