Müüt, mille õnge langemine võib põhjustada vähki @ alkeemia.delfi.ee
Teadus on purustanud molekulaarbioloogia tähtsaima dogma ja tõestanud, et determinism – uskumus, et geenid mõjutavad inimese tervist – ei pea paika. Inimestel väga suur mõjuvõim selle üle, kuidas neile geenidega edasi antud omadused väljenduvad – teisiti mõtlemise, söögikava muutmise ja keskkonna vahetamisega.
Kogu lugu põgusalt:
• 1988. aastal demonstreerisid John Cairnsi eksperimendid, et isegi primitiivsed organismid võivad areneda “teadlikult”, sest DNA muutub sõltuvalt keskkonnast. Raku “teadlikkus” peitub rakumembraanis, milles paiknevad retseptorid võtavad vastu mitmeid signaale keskkonnast. See mehhanism juhib ka rakusiseste geenide “lugemist”.
• Vastupidiselt Newtoni rajatud uskumusele, et keha on kui bioloogiline masin, näitab epigeneetikateadus, et kõik inimesed on tegelikult lahutamatu osa keskkonnast, mis hõlmab kõike: nende mõtteid ja uskumusi, kokkupuuteid mürgiste ainete ja päikesevalgusega, füüsilist trenni ning muidugi ka kõike seda, mida inimesed otsustavad oma keha peale ja sisse panna. Epigeneetika purustab arvamuse, et iga inimene on oma geenide ohver, ning näitab, et kõigil on laialdane võim oma kehalist tervist kujundada ja suunata.
Kui palju suudad sina oma elu ja eriti oma tervist tegelikult suunata? Need küsimused on vaevanud paljusid inimesi aegade algusest saadik. Nüüd pakub uudne epigeneetikateadus mõningaid vastuseid, mis toovad meie käeulatusse reaalse võime oma tervist juhtida.
Mõne teadlase arvates piisab oma tervise parandamiseks mõtete ja uskumuste muutmisest. “Vastupidiselt sellele, mida paljusid inimesi arvama on pandud, ei ole inimkäitumist määravatele geenidele asetatud suur rõhk midagi muud kui teooria ja doktriin,” kirjutab Konstantin Eriksen(I). “Me võime vabalt teha otsuseid, mis mõjutavad nii meie kui ka teiste elusid. Meie uskumused võivad muuta ka meie bioloogiat. Meil on võime end ravida, oma eneseväärikuse tunnet tõsta ja emotsionaalset olekut parandada.”
Epigeneetika purustab “keskse dogma”
Eriksen arutab oma pöördumises ka midagi, mida kutsutakse molekulaarbioloogia “keskseks dogmaks”, mille väitel saab bioloogilist informatsiooni edasi kanda vaid järjestikku ja vaid ühes suunas (DNA-st RNA-ks ja RNA-st proteiinideks).
Keskse dogma uskumise tagajärjeks on, et see viib ka absoluutse determinismi uskumiseni, mille järgi on kõik inimesed võimetud oma keha tervise suhtes midagi ette võtma – kõike juhib inimese geneetiline kood, millega ta sündis.
Teadlased on aga selle dogma täielikult purustanud ja selle ekslikkust tõestanud. Tegelikult on inimestel tohutul hulgal kontrolli selle üle, kuidas nende geneetilised omadused väljenduvad, alates nende mõtetest kuni söögivalikuni ja keskkonnani, kus nad elavad.
Lugejatele võib meenuda inimgenoomi projekt(II), mis algatati 1990. aastal ja lõppes 2003. aastal. Selle projekti eesmärk oli kaardistada kõik inimese geenid ja nende omavahelised sidemed, mis võinuks seejärel panna aluse peaaegu iga haiguse kõrvaldamisele. Paraku ei avastanud teadlased mitte ainult seda, et inimkehas oli esialgu arvatust palju vähem geene, aga ka seda, et need geenid ei tööta nii, nagu eelnevalt ennustati.
Siin tsiteeritud artikli lõikudes kirjeldab Eriksen ühe inglise molekulaarbioloogi John Cairnsi eksperimente, kes tõi 1988. aastal esile veenvaid tõendeid selle kohta, et meie reageering keskkonnale määrab ära meie geenide väljendumise. See on kahtlemata radikaalne mõte, aga selle õigsust on hiljem korduvalt tõestatud.
Eriksen kirjutab nõnda(III):”Cairns võttis bakterid, mille geenid ei võimaldanud neil toota laktaasi – piimasuhkru seedimiseks vajalikku ensüümi –, ning asetas need klaasalusele, kus ainus saadaolev toitaine oli laktaas. Tema hämmastuseks olid paari päeva jooksul kõik klaasalused täitunud bakterikultuuridega, mis laktaasi sõid. Bakteri DNA oli keskkonnast sõltuvalt muutunud. Seda eksperimenti on mitu korda taasesitatud ja pole leitud paremat seletust kui see ilmne fakt, et ka primitiivsed organismid võivad teadlikult areneda.
Seega liigub informatsioon kahtpidi, DNA-st proteiinideni ja proteiinidest DNA-ni, mis on vastuolus “keskse dogmaga”. Geene võivad aktiveerida ja deaktiveerida keskkonnast tulnud signaalid. Raku teadvus on peidus rakumembraani sees. Iga viimane kui rakk meie kehas omab mingit liiki teadvust. Geenid muudavad oma väljendusviisi sõltuvalt sellest, mis toimub meie rakkudest ja isegi meie kehadest väljaspool.”
Inimese emotsioonid reguleerivad geenide väljendumist
Lisaks sellele, et geenide väljendumine sõltub keskkonnateguritest nagu toitained, on teised teadlased demonstreerinud ka seda, et “keskkond”, millele inimese geenid reageerivad, hõlmab ka teadlikke mõtteid, emotsioone ja alateadlikke uskumusi. Rakubioloog professor Bruce Lipton on üks juhtivaid teadlasi emotsioonide ja geenide väljendumise suhete uurimises ning seletab seda nähtust põhjalikult oma suurepärastes raamatutes “The Biology of Belief” ja “Spontaneous Evolution”.
Teadus on meid tõepoolest toonud kaugemale Newtoni-aegsest füüsikast, mille järgi peaksime elama mehhaanilises universumis. Selle uskumuse järgi on inimese keha vaid bioloogiline masin, seega võib selle masina osade muutmise abil muuta ka oma tervist. Lisaks peaks keha kui bioloogiline masin reageerima füüsilistele “asjadele” nagu ravimites peituvad aktiivsed kemikaalid; arstid võivad inimeste “masinavärki” muutvate ravimite kohandamisega nende tervist parandada ja seda kontrolli all hoida. Kvantfüüsika arenguga on teadlased aga mõistnud vigu Newtoni füüsikas, sest kvantfüüsika näitab meile, et nähtamatu ja kehatu maailm on tegelikult palju tähtsam kui materiaalne. Tegelikult võivad mõtted kujundada keskkonda palju rohkem kui füüsilised ained!
Doktor Liptoni sõnul ei peitu tõeline elu saladus mitte DNA-s, vaid rakumembraani mehhanismides. Igal rakumembraanil on retseptorid, mis võtavad vastu mitmeid signaale keskkonnast ja see mehhanism juhib rakus peituvate geenide “lugemist”. Rakud võivad sõltuvalt keskkonnast saadud signaalidest otsustada, kas geneetilist aluspõhja lugeda või mitte.
Kui sinu DNA-s peitub näiteks “vähiprogramm”, ei tähenda see kohe seda, et sinu saatuseks on millalgi vähk saada. Kaugel sellest. See geneetiline informatsioon ei peagi kunagi väljenduma. See kõik tähendab seda, et inimesi ei juhi nende geneetiline sisu. Selle asemel määravad nende geneetilise väljastuse – millised geenid on lülitatud “sisse” ja millised “välja” – peamiselt nende mõtted, suhtumine ja meelteväline taju!
Peamine probleem, mis tekib uskumuse tõttu, et sinu geenid kontrollivad su elu, on see, et sinust saab oma pärilikkuse ohver. Kuna geenide muutmine on võimatu, tähendab see põhimõtteliselt seda, et kogu su elu on ette määratud ja seega on sul väga vähe kontrolli oma tervise üle. Kui sul vähegi veab, leiab tänapäeva meditsiin haiguste eest vastutava geeni ja suudab seda muuta, või siis leiutatakse mõnda uut sorti ravim, mis suudab keha keemilist koostist muuta, aga kui seda ei juhtu, siis pead sa lihtsalt oma saatusega leppima. Kõnealune uus teadus aga avaldab, et sinu bioloogilist ehitust kontrollivad su tajud. See paneb su otsekui istuma juhiistmele, sest kui saad muuta oma tajusid, võid ka kujundada ja juhtida omaenda geneetilist väljastust.
Kõnealune uus teadus avaldab ka, et kõik inimesed on tegelikult lahutamatu osa keskkonnast, mis hõlmab kõike: nende mõtteid ja uskumusi, kokkupuuteid mürgiste ainete ja päikesevalgusega, füüsilist trenni ning muidugi ka kõike seda, mida inimesed otsustavad oma keha peale ja sisse panna. Nagu doktor Liptonile meeldib öelda, toob see uus bioloogiasuund inimese välja ohvriseisundist ja tõstab ta isandaks – isandaks omaenda tervise üle. See on parim kinnitus mu lemmikütluse kohta: “Sa võid ise oma tervist juhtida.”
Kuidas mõjutab toitumine geenide väljendumist
Kaks aastat tagasi esitleti Oregon State University ülikoolis iga-aastasel eksperimentaalse bioloogiateaduskonna kokkutulekul Linus Paulingi instituudi korraldatud uurimust. See uurimus näitas, kuidas “histoonimuutused” võivad mõjutada paljude organismi laastavate haiguste väljendumist, näiteks vähki, südamehaigusi, bipolaarsust ja isegi vananemist ennast. Linus Paulingi instituudi vähktõve kemoteraapiakaitse programmi juht ning keskkonna- ja molekulaartoksikoloogia professor Rod Dashwood esitas järgneva pressiteate(IV):
“Me usume, et paljudel haigustel, mille aluseks on hälve geenide väljendumises, on seos DNA struktuuriga ning selliste ensüümide nagu histoondiatsetüleen ehk HDAC toimega. Kõigest kümme aastat tagasi ei teadnud me peaaegu midagi HDAC-i düsregulatsioonist vähi või teiste haiguste puhul, aga nüüd on selle uurimise näol tegemist ühe kõige paljulubavama alaga tervishoius.”
Lühidalt öeldes on meis kõigis olemas kasvajaid allasuruvad geenid ja need geenid suudavad vähirakud täielikult peatada. Need geenid on olemas igas rakus su kehas, nagu ka proteiinid nimega “histoonid”. MD Andersoni vähikeskuse doktor Jean-Pierre Issa selgitab(V), et histoonid võivad DNA-d nii kõvasti “kokku suruda”, et see muutub “rakule varjatuks”. Kui kasvajat allasuruv geen on peidus, ei saa seda täielikult ära kasutada; liiga suur hulk histooni “lülitab välja” need vähitõrjujad ja lubab seega vähirakkudel paljuneda.
Siinkohal tulebki appi epigeneetika. Teatud toidud nagu spargelkapsas ja teised ristõielised köögiviljad, küüslauk ja sibul sisaldavad aineid, mis mõjuvad histoonile pärssivalt ja põhimõtteliselt tõkestavad histooni toimet, lubades kasvajatõrjuja-geenidel kehas aktiveeruda ja vähiga võidelda. Nende toitainete pideva söömise abil toetad loomulikult oma keha võimet kasvajatega võidelda.
Mõned alternatiivseid meetodeid kasutavad onkoloogid võivad samuti otseselt epigeneetika mehhanisme rakendada. Üks sellistest arstidest on doktor Nicholas Gonzales, kes kasutab vähiga tegelemisel kolmeharulist lähenemist, mis põhineb peamiselt õige toidukava koostamisel ja keha mürkidest vabastamisel. Doktor Stanislaw Burzynski ravib vähki viisil, mis keskendub geenide mõjutamisele. Tema ravimeetod kasutab mittetoksilisi peptiide ja aminohappeid, mida teatakse ka antineoplastoonidena ja mis toimivad geneetiliste lülititena, mis kasvajaid pärssivaid geene “käivitavad”.
Tervislik eluviis toetab ka tervislikku geenide väljendumist
Hea uudis on see, et sina suudad oma geene kontrollida. Võid neid regulaarselt muuta sõltuvalt sinu söödavast toidust, hingatavast õhust ja tekkivatest mõtetest. Sinu keskkond ja eluviis on see, mis määrab ära haiguse väljendumise sageduse ja see uus arusaam põhjustab kahtlemata tulevastes haiguste ärahoidmise uurimustes suuri laineid.
Ühel päeval võidakse inimestele ka õpetada, kuidas haigustega epigeneetilisel tasandil võidelda. Kui esineb mõni haigus, on epigeneetilise teraapia lahendus lihtsalt “meenutada” oma haigestunud rakkudele nende tervislikku funktsiooni ehk muuta nende keskkonna juhiseid, et nad võiksid nakatunud rakkude asemel muutuda taas tavalisteks rakkudeks.
Sa võid sellega ise algust teha juba ammu enne seda, kui sul mõni haigus esineb. Kui järgid tervislikku eluviisi, sööd kvaliteetseid toitaineid, teed trenni, piirad kontakti mürgiste ainetega ja säilitad positiivset suhtumist, julgustad sellega oma geene väljendama positiivset ja haiguste vastu võitlevat käitumist.
Selles seisnebki ennetav meditsiin. Asi ei ole ühe konkreetse toitaine tarbimises lisandina, et parandada üht kindlat “osa” oma bioloogilisest masinavärgist. Mida rohkem inimesi nõustub seda lihtsat tõde omaks võtma, seda tervemaks kõik muutuvad.
Tasub ka mainida, et epigeneetiline mõju algab juba enne sündi. 2009. aastal korraldatud epigeneetika uurimus näitas, et rottide loodetel, mis ei saanud emaüsas piisavalt toitained, tekkis geneetiline soodumus toitainevaeseks keskkonnaks. Selle geneetilise kohandumuse tõttu olid need rotid teistest väiksemad. Neil oli ka suurem soodumus paljude terviseprobleemide tekkeks, mille hulka kuulusid suhkurtõbi, kasvu kängumine, südame- ja veresoonkonnahaigused, ülekaalulisus ja takistused närvisüsteemi arengus. Kuigi mõnele meeldiks sellistes “eeldustes” süüdistada halbu geene, on võtmetegur ikkagi toitumine ehk rakkude keskkond.
Kuid oled valmis oma toidukava tõsiselt käsile võtma, loe läbi mu põhjaliktoitumisplaan, mis annab vihjeid ja vahendeid tervislikuks toitumiseks, stressiga toimetulekuks ning elustiili valikuks, mis aitab su epigeneetilist tervist toetada.
Võid ka oma geene sisse-välja lülitada emotsioonide abil. Paljudel ja võib-olla isegi suuremal osal inimestest on emotsionaalsed haavad ehk traumad, mis võivad tervisele halvasti mõjuda. Kasutades selliseid lähenemisi nagu energiapsühholoogia, võid sa traumat ravida ja oma geneetilist väljendumist reguleerida. Minu lemmiklähenemine on Emotsionaalse Vabaduse Tehnika, aga olemas on ka paljusid teisi. Vali selline, mis sulle meeldib. Kui sa mingeid tulemusi ei näe, katseta mõnda teist, kuni leiad sellise, mis sulle kõige paremini sobib.
Palun pidage meeles, et te võite ise oma tervist juhtida.
Autor: doktor Mercola
Allikad:
• I Wake Up World March 26, 2012
• II The Human Genome Project
• III Wake Up World March 26, 2012
• IV ‘Epigenetic’ concepts offer new approach to degenerative disease, Eurekalert April 28, 2010
• V Epigenetic Therapy, NOVA, October 16, 2007
Tõlkinud: Joonas Orav