Äripäeva portaal Meditsiini Uudised 23.09.2015
Eesti Perearstide Selts seisab selle eest, et perearstide tegutsemise alused oleksid tõenduspõhised, kuid järelevalvefunktsiooni erialaselts täita ei saa: selleks on siiski teised asutused, selgitab seltsi juht Diana Ingerainen.
Eesti Perearstide Selts seisab selle eest, et arstide tegutsemise alused oleks tõenduspõhised. Perearstile ette öelda, kuidas iga konkreetse patsiendiga suhelda, selts siiski ei saa ega ka taha. Kuid isegi kui arst mõistab alternatiivmeditsiini pooldava patsiendi seisukohti, ei saa tohter sellise mõttekäiguga kaasa minna ja soovitada asju, mis pole tõenduspõhised, veel vähem selliseid, mille kohta on teada, et need põhjustavad tervisele kahju. Arstitöö ongi kunst, arst peab mõtlema, et ta oma nõuannetega kasu asemel kahju ei tee. Nii nagu me iga retsepti välja kirjutamisel oma peas kaalume, kas sellest on kahju või kasu, nii on ka iga nõuandega.
Selleks, et hinnata perearstide tööd, on meil resertifitseerimise komisjon. Komisjon hindab seda, mida arst ise oma töö kohta ütleb: esmased diagnoosid, praksise korraldamine, kuidas ta ennast täiendab ja koolitab. Kui perearsti oma töö kirjeldusest jookseb selgelt läbi, et ta ei usu tõenduspõhisesse meditsiini, siis teda loomulikult ei resertifitseerita perearstina.
Kuidas oleks kõige objektiivsem hinnata teise arsti tööd? Oleme seltsiga mõelnud, et arenguruumi pädevushindamise süsteemis selles osas on. Näiteks oleks üks võimalus juurde tuua nö portfoolio isiklikus plaanis. Samas oleme seisukohal, et selts ei peaks hakkama kuidagi agressiivsemalt oma perearstidesse suhtuma, liiatigi on resertifitseerimise protsess kogu Euroopas vabatahtlik. Kui perearsti töös ilmneb selgeid vajakajäämisi, siis sellise olukorra lahendamiseks on järelvalveorgan (terviseamet) ja haigekassa, kes lepinguid kontrollib. Erialaorganisatsioon ei saagi olla järelvalvefunktsiooniga ühendus.
Mis puutub ühe meie perearsti kuulumisse kloordioksiidi (imeravimi MMS) toetajate Facebooki gruppi, siis mina ei kiirustaks kedagi ühte gruppi kuulumise pärast oksa tõmbama. Ei ole saladus, et ka nt pediaatrid on perekooli gruppides selleks, et aeg-ajalt mõistuse häält sisse öelda. On ära katsetatud, et nii me jõuame paremini nende inimesteni kui siis, kui me hakkame väljastpoolt ründama. Kuni grupis jagatavad nõuandes ei ole tervisele ohtlikud ega kuritahtlikud, on hea moodus mõjutada grupi liikmeid kaine mõistuse häälega. Kuidas ja millesse peaks jõulisemalt sekkuma ja kellega neil puhkudel kohe kõnelema, on keeruline küsimus.
Kardan, et MMS teema avalikkuse ette toomine võis tekitada huvi selle aine vastu juurde ja sellega katsetamine võis saada innustust. Patsiendid otsivad aeg-ajalt huvitavaid lahendusi, nad on tüdinenud meie mõistuspärastest nõuannetest, mis ütlevad, et liigu rohkem ja söö vähem, joo vähem alkoholi. Inimesed tahavad midagi lihtsamat ja käega katsutavamat ja kui levib selline teadmine, et kahe tilga aine manustamisega saab kõhnemaks, tahetakse seda proovida. Samas tunnen heameelt, et me oleme nüüd teadlikumad ja oskame arstidena antud teemale rohkem tähelepanu pöörata ning teame, mida küsida.