Jüri tervisekeskuse arst Riina Raudsik on viimased seitse aastat ravi kõrval pühendunud ka haiguste ennetamise õpetamisele. Tal on ilmunud ka e-raamat “Eelmäng haigustele”.
Doktor Raudsik on iseenda peal kogenud, milliseid tagajärgi võib kaasa tuua hoiatavate märkide eiramine. Lõpetanud ülikooli, töötas ta kolm aastat Tallinna kiirabis, siis Tallinna kiirabihaiglas (PERH) anestesioloogina ja reanimatoloogina ning spetsialiseerus siis kardioloogiks. Kuni…
“Tegin palju raskeid öövalveid, tervis läks nii käest, et tekkisid absoluutse arütmia hood. Hullemal korral tagus mu süda monitori all üle 500 korra minutis. Ataki kõrvaldamise järel töötasin edasi, lõpuks oli jõud täiesti kadunud. Asusin ametisse kodukohas Jüris, kus vabanes töökoht, ja aastaga sain terveks. Siis hakkasin süvenema psühhosomaatilistesse haigustesse, mõtlema inimesest kui tervikust ja uuendasin teadmisi keha ainevahetuslikest protsessidest. Sain aru, et mul polnud ju süda haige, vaid liiga kaua liiga suur koormus.”
Millised on psühhosomaatilised haigused?
R. R.: Kõik peale traumade. Keha ei jää haigeks, kui teda juhtiv emotsionaalne aju ja sealt lähtuv närvisüsteem on tasakaalus. Tervis ongi tasakaal. Kui pikka aega ebatervislikult elada, hakkab tervis tõrkuma. Peame end välja puhkama, alkoholi tarvitamist piirama, sööma piisavalt toortoitu, jooma küllaldaselt vett, liikuma, õigesti mõtlema…
Me mõõdame müra ja kiirguse taset, vibratsiooni mõju inimesele jne, kuid alateadvuse pikaaegsed ülepinged on mõõdetamatud. Teadvustamata pingeist annab organism meile märku. Väsimus, lihasevalud, peavalu, silmade ja suu kuivus, vererõhutõus, hingeldus, pearinglus, südamekloppimine, higistamine, seedevaevused, sage nohu – kõik need on märgid, et organism ja ainevahetus pole tasakaalus. Stressi ajal tavaliselt ei teki haigust, see ilmneb puhkuse algul või nädalavahetusel, kui saame tõeliselt lõõgastuda.
Kas teie ise suudate pidevalt oma organismi tasakaalupüüdeid õige eluviisiga toetada?
Olen end elus paar korda käest lasknud. Ka sel talvel andsin kiusatusele järele. Olin üliheas vormis, aga hakkasin liialdama maiustustega. Kaks kuud ei toimunud midagi ja enesepettus jätkus. Lõpuks kaal tõusis, põlveliigesed hakkasid valutama, hommikune iiveldus ja energiapuudus… Võtsin end korralikult kokku ja alustasin uuesti suurema koguse toortoiduga. Ja hakkasin kõndimas käima. Hiljuti põdesin rasket kahepoolset kopsupõletikku, pean seda organismi puhastuslikuks reaktsiooniks. Head energiataset tuleb osata hoida!
Kuidas õigesti mõtelda?
Inimest ei tapa vähk, vaid sellest teadasaamine. Alateadvuse jõud on väga suur, peamine, mis meid haigeks teeb. Reiki, jooga, kognitiivkäitumuslik teraapia jm aitavad alateadvust teadvustada ja probleemist vabaneda. Hingamine mõjutab uitnärvi kaudu parasümpaatilist närvisüsteemi, mis püüab meid stressist vabastada. Pidev mure teeb meid füüsiliselt haigeks. Puutun iga päev kokku inimestega, kes on n-ö mustas augus, aga ma ei saa neile öelda, et mine koju ja mõtle õigesti, sest see ei toimi. Nende kehakeemia on paigast ära ja selle taastamine on pikk protsess, nagu ka tasakaalust väljaminek. Nendel juhtudel olen antidepressantidega ravimise poolt, jõu taastumiseni.
Mis on kudede hapustumine?
Koormatud ainevahetuse põhjus, haiguste tekke eeldus, ainevahetuslikult tekkinud väärolukord, vesinikuioonide kontsentratsiooni suurenemine kudedes ja organites. Seda peegeldab pH. Vere pH on terve organismi puhul alati aluseline ja veri reguleerib ka teiste kudede happelisuse taset, püüdes hoida organismi tervena. Professor Sullingu juures opereeritud südamehaigetega töötades oli arusaamine ainevahetusest olulisim, kuna arst juhtis pärast operatsiooni inimese tervistumist. Igapäevameditsiinis ei ole vere pH, veregaaside ja teiste näitajate määramine informatiivne.
Kohv, saiakesed, pirukad, suhkur ja alkohol on hirmsaimad organismi hapustajad. Kõigest, mis on magus, tulevad organismi püroviinamarihape ja piimhape. Tsitruselised, kirsid, rabarber on organismi jaoks aluselisemad. Tuleks süüa rohkem toortoitu ning vähem liha- ja piimatooteid (poepiima), vältida valget jahu ja suhkrut. Toortoit – rohelised salatid, idud, tomatid, kurgid, juurviljad, puuviljad – tuleb teha endale maitsvaks. Külmpressõlid (oliiviõli, linaseemneõli, kanepiseemneõli jt) annavad oomega-rasvhappeid. On imelisi võimalusi, kuidas salatid maitsvaks muuta.
Ravimteed on aluselised, aga rohelises tees on palju kofeiini. Kui joome sidruni- või kurgiviiludega aluseliseks muudetud vett, saab organism paremini happed kudedest välja.
Kui piisav joomine – 30 kg kehakaalu kohta liiter päevas – ja energiarikka toidu tarvitamine on piisavalt energiat andnud, tuleks alustada kerge aeroobse treeninguga, hoides pulssi 120–150 löögi juures minutis (konsulteerida oma arstiga). Aeroobse trenni tulemusena saavad lihased ja teised koed oma happelisi energiavaheprodukte ära andma hakata. Parem oleks liikuda värskes õhus. Kiire kõnd, jooksmine, jalgrattasõit – et tekiks kerge higi ja hingeldus. Ülekaalulised peaks kaalu normaliseerumiseni jooksmist vältima.
Eestlased on harjunud suhtumisega – juua tuleb vaid siis, kui on janu!
Kui janu tundma hakkame, on organism juba katastroofilises veepuuduses. Janutunnet peaks ennetama. Turse on vedelikupuuduse tunnus, kui inimesel pole just rasket haigust. Vesi läheb kudesid kaitsma, et nendega ei juhtuks halba. Vahel kardetakse, et palju vett juues koormame neerusid. Uriin on filtreeritud veri ja neerude töö on verest jääkaineid välja viia ja keha ainevahetuslikku tasakaalu hoida. Vähene joomine pigem kurnab neere ja tööpuudusest võivad nad “rooste” minna. Uriin peab olema puhas, selge, lõhnatu – siis on organism korras.
Kas happelisus ja ülekaalulisus on pärilikud?
Rasvkude on kaitsekude. See tekib liigsete happeliste ainete ärapaigutamise vajadusest, et organismi elus hoida. Seega sisaldab rasvkude väga palju energiat, olles energialadu. Kõik üle normkaalu inimesed on n-ö happelised. On räägitud, et oleme geenide ohvrid – kui ema on paks, siis ka mina… See pole nii. Geene mõjutabki keskkond (epigeneetika) – põlvkondade vältel kujunenud muutused. Ülekaal pole geeniveast tekkinud olukord, vaid perekondlikult omaks võetud harjumuste tulemus. Samuti kõrgvererõhktõbi, astma, II tüüpi diabeet jm.
Kuidas toimib vibroakustiline teraapia?
Me kõik vibreerime – süda, rakud, kogu maailm… Igal organil ja koel on oma vibratsioonisagedus sõltuvalt sellest, kui palju ta vett sisaldab. Ravi madalasageduslike helidega on vibratsiooniteraapia. Raviprogrammid oleme teinud generaatoriga, kasutades helisagedusi 30–54 Hz. On mängitud heli amplituudi, sageduse ja tugevusega, saavutamaks seda, et heli toimiks massaažina. Heliravi võimalustele tasub mõelda enamiku vaevuste korral, kuid peab teadma, et kaebuste esinemisel enne ravi võib tekkida nende kerge süvenemine ravi alguses. Neid seansse määrab arst. Ka lihtsad kodused protseduurid on alati teretulnud: kuivharjamine, veeprotseduurid ja saun.
Happelisus ja lihased
Kui lihas on valulik, siis on ta lühike – oled happeline. Happeline lühike lihas hakkab valu tegema: seljas, põlves, õlas, lõuas… Need on ohumärgid. Stress soodustab organismi hapustumist.
Silmalihaste väsimisest annavad märku silma- või peavalu. Silmalihaseid saab treenida harjutustega. Vaata 30 sekundi jooksul horisontaalselt kahale poole, fikseerides pilgu sekundiks igas äärmises seisus. Sama sagedusega liiguta pool minutit silmi üles-alla, siis 30 sekundit kummalegi poole diagonaalis. Seejärel hoia pilk pool minutit kauguses. Tõuse ja tee kõverdatud küünarnukkidega 10 õlaringi kumbagi pidi.
Võitlus epideemiaga
Aastas uuritakse Eestis HIVi suhtes 120-130 000 inimest. Meie riigis võib Eestis olla kuni 12 000 HIV-positiivset, kellest umbes kolmandik ei tea oma nakatumisest. Sellise statistikaga puutub iga päev kokku Tervise Arengu Instituudi HIV ja aidsi ekspert Kristi Rüütel, kelle töö on seotud HIV-ennetusega.
Praegu koostatakse instituudis põhjalikumat analüüsi HIV olukorrast Eestis 1990. aastatest alates – see aitab mõelda, mida tulevikus teha, et seis paraneks. Doktoritöö Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas kaitses Kristi teemal “HIV-epideemia Eestis: süstiv narkomaania ja HIVga elavate inimeste elukvaliteet”. Töö järeldustes seisab, et enim mõjutasid nakatunute hinnangut oma heaolule terviseseisund ja tööhõive.
Kas masu, mille ajal paljud kaotasid töökoha, võis mõjutada HIV-olukorda Eestis?
K. R.: Meil ei ole selle kohta veel andmeid, kuid teoreetiliselt võis see soodustada nakkuse levikut. Oleme näinud Eestis – ja seda on kirjeldatud teisteski riikides –, kuidas sotsiaalmajanduslikud muutused ja kehvad tingimused soodustavad haiguste, näiteks HIV ja tuberkuloosi levikut. Kui inimestel ei ole mõistlikke elutingimusi, ei saa nad tihtipeale süüa ka tervislikku toitu ja turvaliselt käituda.
On Eestis endiselt põhjust rääkida HIV-epideemiast?
Paratamatult peame seda nimetama epideemiaks, sest teatud elanikkonnagruppide seas on HIVd väga palju. Kuigi uute nakkusjuhtude arv väheneb, kasvab [nakatunute] koguarv seni, kuni nakatumine ületab suremust. HIV-positiivsed, kes saavad ravi, võivad elada üle 20 aasta ja patsientide arv järgmistel aastatel paratamatult kasvab.
Kelle arvel uusi nakatunuid juurde tuleb?
Süstiv narkomaania on väga tugev sõltuvus ja teatud mõttes diagnoos kogu eluks. Osa inimesi vabaneb sellest sõltuvusest, osa hakkab jälle uimasteid tarvitama. Näha on, et HIV levimus on viimastel aastatel stabiliseerunud ja ka narkomaanide seas tuleb uusi juhtumeid vähem juurde. Ühest küljest on see kindlasti seotud ennetus- ja teavitustööga (näiteks süstlavahetusprogrammid. – L. A.). Teisalt on see epideemia loomulik kulg – kui riigis on nii meeletult nakatunuid, siis pole enam nii palju neid, kes võiksid selle [viiruse] saada. Oleme Eestis suhteliselt ainulaadses olukorras – kui vaadata lääneriike, pole üheski olnud nii massilist HIV levikut narkomaanide seas sellise lühikese aja jooksul. Mingil hetkel läksid Eestis asjad väga käest ära ja nüüd tegeleme tagajärgedega.
Kuigi HIVga seonduv teemaring on rusuv, ei kaota Kristi optimismi: HIV on praktiliselt 100 protsenti ennetatav nakkus. Võrrelduna kümne aasta taguse ajaga, on ennetus- ja teavitustöö (sealhulgas riskigruppide seas) Eestis tunduvalt paranenud. Koolis räägitakse turvaseksist ja HIVsse nakatumisest erinevates vanuseastmetes, nii taanduvad tasapisi eksiarvamused, et HIV võib saada nakatunuga käteldes või saunas käies. Valearusaamu on rohkem 30–40aastaste ja vanemate põlvkondade hulgas.
Millest teadmistelõhe tuleneb?
Eks see tuleb kaasa ajaloopärandist. Omal ajal usuti siiralt, et võid tualettpoti äärelt haiguse saada. Tänapäeval on meil asjast parem arusaam, aga vanemate inimesteni jõudmine on keerukam: tööl sellist infot ei edastata. Üle jääb meedia ja võimalus, et teavet otsitakse internetist. Ka arstide töö on siinkohal oluline: kui naised käivad näiteks günekoloogi juures, saab seal neile mõned asjad üle rääkida.
Mida öelda neile, kes usuvad, et neid see viirus ei ohusta?
HIV ei ole seksuaalsuhetes ainus haigus, mis ohustab, kasutage kondoomi! Teistes maakondades (enim on HIVga nakatunuid Ida-Virumaal ja Tallinnas – L. A.) on tõenäosus HIV-nakkust saada tunduvalt väiksem, aga see pole kunagi null. Eestis pole keegi sellist uuringut teinud, aga lugesin ühest Rootsi uuringust, kus näidati, et kõik täiskasvanud, kellel oli elu jooksul vähemalt kaks seksuaalpartnerit, olid omavahel seotud üle riigi. Inimesed liiguvad ja rändavad.
Lisaks põhitööle tegutseb Kristi ühe päeva nädalas üldarstina, asendades lapsepuhkusel kolleegi Svea Rosenthali perearstikeskuses. Oma arstitöö käigus on ta aeg-ajalt patsiendile soovitanud: laske end testida. Kuigi esmase HIV-testi saaks teha ka perearsti juures, eelistavad väga paljud seda teha anonüümsetes nõustamis- ja testimiskabinettides.
Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on käsil HIV-testimise juhiste koostamine. Juhistest peaks tulu tõusma nii pere- kui ka eriarstidele, aitamaks otsustada, milliseid patsiente peaks HIV suhtes testima.
“Selleks, et kogu aeg kõiki testida, ei jätku ju [riigil] kunagi raha,” nendib Kristi. “Minu ülesanne on aidata neid juhiseid kokku panna – see on natuke inimestega rääkimise ja natuke kirjutamise töö. Et seda teha, pean olema teadlik sellest, mida mujal maailmas tehakse. Mõistlik on teistest eeskuju võtta. Eesti on nii pisikene, et me ei jõua siin jalgrattaid leiutada ja kõike katse-eksitus meetodil läbi proovida.” Kogemuste jagamiseks toimus Tallinnas mai lõpus HIV-teemaline konverents – Euroopa selle aasta suurim, osales üle 300 rahvatervise spetsialisti 53 riigist. Ning Kristi oli ürituse korraldajate hulgas.
- aastal registreeriti Eestis 372 uut HIV-nakkusjuhtu, neist enim Ida-Virumaal ja Tallinnas. 2011. aastal oli 21. aprilli seisuga diagnoositud 128 uut HIV-nakkusjuhtu. Kokku on aastate jooksul Eestis HI-viirus diagnoositud 7820 inimesel, sealhulgas aids 328 inimesel.