Intervjuu ajakirjas ÜKS nr.6 2009
Jüri Tervisekeskuse arst RIINA RAUDSIK on enda probleemidele lahendust otsides leidnud toitumisviisi, millest teavitab ka oma patsiente. Tervisekeskusesse rajas ta 1991. aastal ka vibroakustilise teraapia kabineti, kust patsiendid hädadele leevendust saavad. Kogenud meedik julgustab inimesi võtma vastutust oma tervise eest ja eelistab haiguste ravimisele nende ärahoidmist.
Riina, miks te arsti elukutse valisite?
Riina Raudsik Mu ema oli küll arst, aga mul ei olnud mõtteid, mida pärast keskkooli edasi teha oli sport. Mängisin 18-aastaselt Taru Ülikooli naiskonnas korvpalli, läksin vooga kaasa kehakultuuri teaduskonda. Toonane õppejõud Aili Paju soovitas mul trallitamine lõpetada ja hakata tõsisemalt õppimisega tegelema tema suunaski mind arstiteaduskonda. 1977. aastal lõpetasin TRÜ raviosakonna kirurgina, internatuuri ajal spetsialiseerusin anestesioloogiks ning asusin tööle dr Toomas-Andres Sullingu meeskonda Tallinna Kiirabihaiglasse (praegu Põhja-Eesti Regionaalhaigla), kus olin anestesioloog-reanimatoloog. Haiglahoone valmimiseni töötasin kolm aastat Tallinna kiirabis vastavatud reanimatoloogilises brigaadis. Seejärel täiendasin end kaks aastat kardioloogia erialal, omandasin kardioloogi kutse ja töötasin kiirabihaiglas kardioloog-reanimatoloogina. 1997-2000 tegin läbi kolmeaastased perearsti kursused, hiljem omandasin ka töötervishoiu arsti kutse, alates 1989. aastast töötan Jüri Tervisekeskuses. Praegune töö on mulle väga meelepärane, kuna saan mõjutada inimeste terviseteadlikkust ja suunata neid õige toitumise, liikumise ja piisava puhkuse tähtsustamise suunas.
Töötate iidse põhimõtte järgi, kus oli lugupeetud see arst, kes hoidis inimeste haigused ära, mitte see, kes ravis tagajärgi.
Mõtestasin enda jaoks lahti Eesti Vabariigi põhiseaduse §28
Igaühel on õigus tervise kaitsele ja loodan, et inimesed teevad sedasama. Tervis on inimese kalleim vara, aga arst ei anna tervist. Kui tervisega halvasti käitutakse, siis hakkab keha ja vaim sellest kaebustega teada andma. Ka vaimsed pinged väljenduvad kehaliste kaebustena.
Kuidas panna inimene neile asjadele mõtlema?
See ongi kõige suurem kunst. Mul endal käis see klõps ära umbes 1991. aasta paiku, mil alustasin tegevust vibroakustilise teraapiaga hakkasin tajuma, et on ka muid vahendeid peale medikamentide, mis parandavad inimest. Kuna vibroakustiline teraapia on ravi vaimule ja kehale, siis sellest hakkas aastate jooksul välja kooruma inimese olemus ning emotsionaalse aju juhtiv roll kogu meie tervises, nii vaimses kui ka kehalises.
Jagate oma patsientidele palju teavet pH-toitumisest ja kirjutasite eessõna raamatule pH ime. Miks just see metoodika teile nii oluline on?
Olen kümne aasta jooksul jälginud, ka enda pealt, mis on inimesele kõige tähtsam, ja jõudnud järeldusele, et kõik algab toitumisest. Kui süüa ainult surnud (s.t töödeldud) toitu, siis ei saa organism kätte vajalikke ensüüme ja vitamiine, sest need on hävinud. Aga ainevahetus ja selle regulatsioon on niivõrd täiuslik ja filigraanselt üles ehitatud mehhanism, et kui seda kasvõi ühe ravimiga torkida, muutub organismis terve seeria asju. Ma ei taha öelda, et ravimeid pole üldse vaja näiteks valu on tõesti vaja ära võtta, samuti on vaja antidepressante, sest inimesed ei saa alati oma ärevus- ja paanikahäiretest ise üle. Arst peab inimest aitama, kuid ka jälgima, et pikemas perspektiivis teda ei kahjustaks.
Mikrobioloog Robert O. Young töötas välja pH-toitumise süsteemi, kus ta teeb selgeks, et kõik, mis on hapu, on organismile kasulik, sest jätab organismi aluselise jäägi, ja kõik, mis on magus, on kahjulikum, sest jätab happelise jäägi. Millegagi ei peaks väga liialdama. Kui vesi on organismile vajalik ja veejoomine kasulik, siis ka sellega liialdamine on halb. Ka ülearu palju puuvilju süüa pole kasulik, sest nende suhkrusisaldus on suhteliselt suur.
Inimene saab õige toitumisega oma keha korda teha ega pea sealjuures midagi muutma ainult lisama iga päev ühe õige toidu, rohelise supi . Sellesse tuleb panna kõiki rohelisi toiduaineid ja köögivilju, mis on saadaval tomatit, kurki, salateid, idusid jne, samuti õli, pähkleid, mandleid. Aluseline toit võimaldab organismil happelisi asju välja tooma hakata, see on pidev dünaamiline protsess vere ja kudede vahel. See ei toimi siis, kui mõeldakse, et korra söön ja siis on kõik korras seda protsessi tuleb toetada iga päev. Tegemist on elustiili valikuga, mis julgustab sööma hästi mitmekesiselt. Rohelises elavas toidus on ju kõik olemas ja püreestatult saab organism energia sellest kergesti kätte. See annab kehale kõik vajaliku vitamiinid, mineraalained, mikroained ja toitained õigetes vahekordades.
Palju on ju seotud ka mõtlemisega, samuti nii positiivsete kui ka negatiivsete emotsioonidega, mis meie kehas tasakaalu rikuvad.
Kui meie kudede ja elundite ainevahetus hakkab emotsionaalse aju aastaid kestnud kroonilistele pingetele vildakalt vastama (alateadvus on ülekoormatud), siis on raske panna inimest uskuma, et see tuleneb nähtamatust survest, mida meelte kaudu saadavad tajud avaldavad kehale üle automaatse (vegetatiivse) närvisüsteemi hormoonide kaudu. Patsiendid ei suuda mõista, miks nende analüüsid on korras ja targad aparaadid ei näita haigust, kuigi neil on väga paha olla. Nii ilmnevad esimesed häired energeetikas ehk kudede pH-s. Aastaid hiljem kujunevad välja juba kudede kahjustused ehk haigused.
Kas muudatused toitumises toovad automaatselt kaasa muutused mõtteviisis või peab nendega eraldi tegelema?
Olen tutvunud õpetustega, kus õpitakse oma alateadvust kontrollima nagu Silva meetod, jooga, kognitiiv-käitumuslik teraapia, psühhoteraapia jt. Kindlasti on inimesi, kes suudavad seda teha, aga raudselt on kergem alustada söögist. Kui kehakeemia happe-aluse tasakaal on korras, siis läheb ka mõtlemine positiivseks. Seda tuleb hoida, mitte halba ligi lasta ja ennasthävitavalt elada.
Tegelikult on ju meetodeid, kus õpetatakse keha kaudu meeli mõjutama, ja vastupidi, ka selliseid, kus meele kaudu mõjutatakse keha.
Jah, aga kui ma arstina ütlen täiesti kurnatud patsiendile, et mine ja hakka liikuma, siis see on jube raske, sest tal ei ole energiat. Aga kui ta saab õige toitumisega oma kehakeemia korda, jääb organismis energiat piisavalt iseenda jaoks. Kehakaal hakkab langema, sest rasvkude on tekkinud liigsete hapete tõttu. Vaba energia olemasolu paneb tegutsema, aga alustada tuleb ikkagi toitumisest. Pole ühtki haigust, mis ei oleks tingitud organismi suurest happelisusest. Olen selle üle palju ja kaua mõelnud ning jõudnud sellele järeldusele biokeemia-füsioloogia-patofüsioloogia-farmakoloogia teadmisi ja praktilisi kogemusi koos teaduskirjanduse läbitöötamisega ühildades.
Kas toitumisest piisab ka juhul, kui inimene on lasknud haigusel juba väga kaugele minna või on siis veel midagi juurde vaja?
Sõltub, millal inimene arstile pöördub. Jumala abiga on tänapäeva noored väsimuse kaebusega varakult pöördunud. Räägin nendega pikalt, püüan nad panna mõtlema selle üle, kuhu nad energiat kaotavad on see töö, kodu või midagi muud. Tavaliselt saadakse sellest ise aru puhatakse välja, saadakse uuesti otsa peale ja väsimusest võitu.
Palju on selliseid kaebusi nagu iiveldus, peavalud, pearinglus, valud ülakõhus, suu limaskestade ja silmade kuivus, lihasvalud, sagedased põiepõletikud, nohu ja köha, allergiad, kuiv köha, astmaatilised kaebused (nende arv on kasvanud eriti laste seas), südamepekslemine ja -rütmihäired, pigistustunne kaelapiirkonnas jne. See on staadium, kus inimene on juba aastaid olnud rohkem pinges, kui ta ainevahetus on suutnud taluda, aga tal ei pruugi olla veel ühtki objektiivset leidu. Muutused on energeetilist laadi. Kilpnäärme ületöö võib olla esimene viide liiga kiirele elutempole, kuna kilpnäärme hormoonid on vajalikud organismi ellujäämiseks stressi tingimustes. Kilpnäärme funktsioon on ammendunud, kui näärmes tekib autoimmuunne protsess (antikehade ilmumine verre) ja ajaga lisandub kilpnäärme alatöö. Pole kahte ühtemoodi inimest kui 3 5 aastaga veel midagi ei leita, siis on inimene õnnega koos ja peaks kiiresti alustama muutustega oma elus. See muutus tähendabki alustuseks ühe rohelise toidukorra lisamist päevamenüüsse.
Kui keha koed on happelised, siis on nad happelis-põletikulises seisundis ja analüüsid näitavad kõrgenenud põletikunäitajaid: CRV, kiirenenud SR, madalad albumiini näitajad jne. Nende näitajate alusel määratakse inimesele sageli ravi antibiootikumidega, kuid ühe bakteri identifitseerimine organismis pole selle seisundi põhjus (borrelioos, klamüdioos, mükoplasmoos, stafülokokk, streptokokk, mõni viirus, ka seen jne).
Mida siis sööma peab?
Lihtsalt tuleb endale selgeks teha, et kõik roheline on aluseline, näiteks köögiviljad, idud ja lehttaimed. Need tuleb kannmikseris püreestada ja supina süüa. Varsti ei taha inimese organism enam toiduaineid ja jooke, mis teda kahjustavad ja mida ta varem isuga sõi-jõi (kohv, magusad mahlad, sealiha, saiakesed jm). See on loomulik üleminek, pole vaja ennast piirata ega vägistada. Midagi ei pea ära jätma, vaid lihtsalt lisama ühe kasuliku toidu. Seda, millised on aluselise või happelise jäägiga toidud, ei saa tuletada. Lihtsalt on vaja endale selgeks teha, missuguse jäägi üks või teine toit organismi jätab. Näiteks ei saa paljud aru, et sidrun, greip ja kirsid jätavad organismi mitte happelise, vaid aluselise jäägi, kuigi nad on hapu maitsega. Aga neis ei ole suhkrut. Juhised ja näidisretseptid on väljas Jüri Tervisekeskuse kodulehel (www.jyritk.ee), seda teavet jagan ma ka oma loengutel.
Kas toitumine, mõtteviisi muutus ja liikumine on piisavad selleks, et inimese tervis taastuks ja ta täiesti terveneks?
Mitte kõigil, sest väga emotsionaalsetel ja tundlikel inimestel on mõnikord vaja ka antidepressante (palun mitte segi ajada rahustitega). Süda võib minna rütmist välja, hakata kiiresti lööma. Asi võib isegi äkksurmani jõuda, sest vere pH järsud muutused võivad põhjustada südame seiskumise (fibrillatsioon). Sekkuda ongi vaja ärevuse ja paanikahäirete ning nendega seotud füüsiliste kaebuste tekkimisel. Põhjuslik ravi on psüühiliste koormuste vähendamine, sest keha ainevahetuse juhtimine algab emotsionaalsest ajust. Ravimid on ikkagi algselt toodetud seetõttu, et inimestel on neid vaja. Ka valu ei tohi kannatada, sest valu ei
lase organismil paraneda. Valu kutsub esile stressihormoonide
paiskumise verre ja kudedesse ning hakkab paranemisele vastu töötama.
Arst peab mõtlema kaugemale, sellele, miks valu tekkis ja kuidas aidata inimest nii, et see ei korduks.
Valušoki mõju ju väheneb, kui inimene on ennast treeninud?
Jah, nii see on. Nagu sportlased, kes harjutavad end happelistes tingimustes paremini töötama. Kes kõige paremini happelisi tingimusi talub, on võitja. Aga tingimus on see, et ta peab ka korralikult välja puhkama. Taastumiseta ei toimu midagi. Psüühilise toeta ei saa tänapäeval suurt sporti teha. Ükski nõrga psüühikaga inimene ei saa kõrgele tasemele jõuda. Kindlasti on sportlase töö psüühikaga tähtsam kui lihaste kasvatamine.
Samas pole tavaliselt inimestele psühholoogiline konsultatsioon eriti veenev lahendus, kui talle seda ravimi asemel pakutakse.
Töö psühholoogiga oleks ideaalne. See võimalus ei ole aga inimesele väga kättesaadav ühelt poolt on see tasuline, teisalt on tööinimene ju väga hõivatud. Mina katsun igale inimesele tema kaebuste põhjusi selgitada ja iseendale tervise eest vastutuse võtmise tähtsust teadvustada. Loomulikult ei saa teist inimest muuta, aga talle saab teadvustada, et ta tervis on tema enda, mitte kellegi teise kätes. Õnneks on uus edumeelne osa pealekasvavast põlvkonnast ses mõttes väga arukas.
Kui paljud neist on valmis vastutust võtma?
Ma ei ole statistikat teinud, aga usun, et umbes kolmandikuga olen saanud toitumise osas hästi hakkama. Teekond arusaamisele, et tervis on meie enda asi, on suhteliselt pikk. Sageli tuleb mõistmine tervise kaotamise järel. Arsti selles süüdistada on rohkem kui imelik.
Tavaliselt on mõttemallide muutmine inimesele kõige raskem, selleni jõutakse sageli läbi ränkade katsumuste või tõsiste haiguste. Millest soovitate alustada, kui inimene on valmis midagi oma elus muutma?
Kui inimesel on valmisolek, on töö temaga väga lihtne selgitada, kuidas organismi juhitakse, mis temas toimub ning kuidas seda kõike söögi, puhkuse ja kehalise koormusega reguleerida. Ka mõte käib sinna alla, sest mõte ei saa eriti kergesti positiivseks muutuda, kui kehakeemiaga pole kõik korras. Ainevahetus, mida mõjutavad pidevad kroonilised vaimsed pinged, on sageli paigast ära. Inimene arvab, et tal on kõik korras, kui ta töötab palju ja teenib hästi. Puhkus ununeb ja materiaalsete väärtuste ülehindamine või pangalaenud saavad alateadvuse piitsutajaks. Aga alateadvus sunnib keha kogu aeg pingsalt töötama ja ainevahetus hapustub , kudede pH väheneb. Happelised ained on aga vesinikku sisaldavad poolikud energeetilised ained, mis hakkavad kõikides kudedes silmas, suus, maos, veresoontes, lihastes, rasvkoes tegema seda, mida nad tegema peavad: lihased tõmbuvad lühikeseks, limaskestad hakkavad kuivama, limaproduktsioon tõuseb, kudedes arenevad happelis-põletikulised protsessid, veresoonte läbilaskvus tõuseb, veri muutub paksuks jpm. Meie kehas on miljoneid baktereid, palju viirusi ja seeni, mis kõik annavad organismile võime normaalselt funktsioneerida. Haigestumisel hakkab organism ennast kohe kaitsma palaviku tõusuga, paari-kolme päeva pärast limaerituse suurenemisega limaskestades (kopsudes, maos, sooltes, vanematel inimestel ka varem kahjustunud liigestes), nõrkus ja jõuetus suruvad meid voodisse, sest keha on energeetilises kriisis. Kui alustame kohe keha kaitsefunktsioonide mahasurumisega, ei anna me oma organismile üldse võimalust võidelda. Nii et sageli pole arstid programmeerinud inimesi ravimeid tarvitama, vaid kannatamatud on hoopis patsiendid ise, kes ei anna organismile aega taastumiseks ja tahaksid päevapealt terveks saada. Muidugi see ei õnnestu ja organism satub hoopis halvemasse olukorda kui enne haigust.
Kui inimene on ikkagi ravimite peal, kuidas siis üleminek peaks toimuma?
Tasapisi tuleb hakata muutma toitumist ja loobuda kahjulikest harjumustest. Signaalained ehk neurotransmitterid, mis juhivad kogu meie vaimu- ja kehatööd, vajavad ka taastumist. Elame ja sööme ju selleks, et organism saaks ise ennast taastada. Kui me ei anna talle piisavalt kõiki aineid, mida selleks vajame, tekivadki häired taassünteesimises. 80 90% energiast läheb taastootmiseks ka siis, kui me eriti midagi ei tee, ainult lamame. Ülesehitamiseks on vaja energiat, mida saame tervislikust toidust.
Igaüks leiab oma tee ja jõuab sedamööda omaenda absoluutse tõeni mõnel käib see läbi toitumise, teisel läbi jooga või mediteerimise, mõnel läbi keha treenimise, mõni lihtsalt magab ennast välja. Samas leiab mõnigi lohutust alkoholist…
Alkohol on petlik lohutus, sest ta pidurdab kesknärvisüsteemi toimet ürgsele ajule ja sellega suurendab ainevahetuslikku koormust kogu kehale. Alguses on see meeldiv, sest laseb emotsioonil välja tulla ja teeb vabaks, aga alkoholikogused, mis meid lõbusaks ja vabaks teevad, muutuvad järjest suuremaks. Mingil ajal on organismi tolerants alkoholi suhte väga suur võib-olla kümne aasta jooksul ei juhtugi midagi, aga kui jätkatakse igapäevast alkoholi tarbimist, toimub allakäik väga kiiresti. Mõnikord võib ju end mõnusalt tunda, aga iga päev söögi juurde veini juua on liig. Alkohol on targa inimese jook. Küllap oleme vastupidist kasvõi kord elus kogenud.
Kõige rohkem tuge annab inimestele ikkagi eeskuju kuidas te ise ennast vormis hoiate?
Viimastel aastatel olen end kõvasti muutnud. Olen selle tee läbi käinud, kus ma pole aru saanud, mis minuga toimub. Arstina oli mul eelis, hakkasin lahendusi otsima. Selleks kulus ligi kümme aastat, enne kui jõudsin pH-toitumiseni. Hakkasin sööma lisaks tavapärasele toitumisele rohelisi suppe, kõrvale kerge röstleib õli ja seesamiseemnetega. Võin pärast pingsat vaimset tööd süüa ära karbitäie komme, kuid seda ei juhtu pidevalt. Toiduainete ring, mida ma süüa tahan, jääb aina kitsamaks. Sealiha ma enam süüa ei suuda. Ka kohvi joomine on ununenud. Alkoholi pole ma tarvitanud ligi viis aastat. Keha ise ütleb, mida ta tahab ja mida mitte. Liigun regulaarselt. Olen kaalus kaotanud 15 kilo. Tunnen end suurepäraselt ja kasutan võimalust ka teisi aidata.
Tunda on, et olete õnnelik inimene, oma töö ja eluga rahul. Kas on midagi, mis teile muret teeb?
Kõige hullem on praegu see, et inimestel puudub turvatunne elus ja meditsiinis. Ka arstidel. See on kogu süsteemi häda, et leiutatakse aina uusi
ja paremaid aparaate üha spetsiifilisemate haiguste diagnoosimiseks, aga inimene meie kõrval ei saa ka kõige lihtsamat abi. Selle puhul on ilmselt kõige parem lahendus mõtteviisi muutus.