Kehaenergia regulaatorid

Dr Riina Raudsik

Kehaenergia regulaatorid – alateadvus ja hingamine.

Alateadvus.

Inimese aju võib jagada jämedalt kaheks osaks: alateadlikuks ehk vanemaks ajuks ja teadlikuks ehk uuemaks ajuks. Arengus uue aju sisse jäänud vana aju juhib kõikide keha organite ja kudede tööd, teeb seda automaatselt. Alateadliku aju vanim struktuur on hirmukeskus. Koos hilisemalt väljaarenenud mälukeskuse rakkude kogumikuga nimetatakse neid kokku emotsionaalseks ajuks

Tajume maailma läbi oma meelte, mille kaudu käivituvad organismis närviülekanded, mis omakorda realiseeruvad üle keemiliste ainete. Niisiis…keha saab ümbritsevast maailmast informatsiooni üle neurokeemiliste protsesside ja reageerib neile vastavalt. Emotsionaalne aju juhib füüsilist keha, mistõttu emotsioonid määravad ka meie tervisliku seisundi, st et kehahaiguste ilmnemisel on sellesse alati segatud meie tunded.

Aju on arenenud selliseks, et uuemad struktuurid (mälukeskus ja prefrontaalkoor) pidurdavad ürgsema hirmukeskuse tööd.

Hirmukeskus reageerib igale uuele sündmusele automaatselt ja kiiresti, mälu salvestab oma rakkudesse kõik, mis meiega toimub. Mida vanem on inimene, seda suurem on tema mälupagas ja teadlike seoste loomine toimunuga. Igapäeva rutiinses elus kasutamegi mälukeskuse teeneid ja ei pea oma energiat liialt kurnama. Me elame umbes 80 %  mälusse registreerunud informatsiooniga, rutiinis. Iga muutus lülitab uuesti sisse teadvuse ja uue mälusalvestuse, milleks vajame uut energiat.

Kõik tegevused, ravimid ja ained, mis pärsivad prefrontaalkoort, vähendavad mälu käepärasust, lastes hirmukeskusel enda üle võimust võtta. Sellest tulenevalt hirmukeskuse võim suureneb ka mälukeskuse üle, mälu jääb kehvemaks. Murelikel inimestel ongi kehvem mälu.

Uue aju otsmiku piirkond (prefrontaalkoor) omab võimet emotsionaalset aju pidurdada ja omab sellega kontrolli meie keha üle. Seetõttu on tähtis teada, et otsmiku piirkonna aju ei tohi kurnata, temast sõltub meie füüsiline ja vaimne tervis, eriti vanemas eas.

Prefrontaalkoort hävitavad:

Alkohol

Narkootiliste ainete tarbimine, nende seas ka rahustid ja unerohud (mitte antidepressandid)

Pikaleveninud teadlikud ja alateadlikud pinged, kuna stresshormoon kortisool pidurdab otseselt prefrontaalkoore tegevust ja pikas perspektiivis viib selle kõhetumisele, edaspidi hirmukeskuse prevaleerumisele ja mälu nõrgenemisele.

Vähene füüsiline koormus, mille tõttu kudedesse jäävad lõpuni „põlemata“ orgaanilised happed, mis põhjustavad kudede töö häireid (lihasvalud, kuiv köha, immuunsüsteemi nõrkus, nahahaigused, allergiad, astma, kõrgvererõhuhaigus, podagra, kilpnäärme haigused, kivide moodustumine neerudes, sapipõies, süljenäärmetes, jne.

Vähene vee tarbimine – veeta ei saa jääkaineid korralikult väljutada,  hakkavad arenema eelmises punktis loetletud seisundid ja haigused, tekivad tursed kõikjal kudedes, ka prefrontaalkoores.

Ühekülgne toitumine ja liialdamine magusaga –ainevahetuslik happesus (metaboolne atsidoos) hakkab pärssima prefrontaalkoore aktiivsust.

Mälukeskust ja prefrontaalkoort kurnavad ka inimese pahad loomuomadused, nagu kadedus, viha, auahnus, valetamine jt. Hea tervis kõrges eas on tervislikult elatud elu tunnus ja heatahtlikud ning avalad inimesed on alati tervemad.

Kui vanematel inimestel on prefrontaalkoore pidurdav funktsioon elu jooksul nõrgenenud, siis lastel pole see piirkond veel lõplikult välja arenenud. Seega, nii lastel kui vanematel inimestel on emotsioonide toime kehale tormilisem. Lastel tekivad kiiresti mitmesugused kehafunktsioonide häired, mis õnneks alluvad hästi ka mittemedikamentoossetele teraapiatele.

Sagedased alateadvuse koormatusega seotud häired lastel:

Tikid, keha või silmade mittetahtlikud tõmblused

Kogelemine

Öine voodimärgamine

Enkoprees (rooja pidamatus)

Hüperaktiivsus

Rahutu uni

Kui täiskasvanudki pole võimelised oma alateadlikke probleeme teadvustama, mis siis lastest rääkida. Loetletud kaebuste teke on alati seotud pingestatud alateadvusega. Sellepärast on ema ja isa hea läbisaamine väikelapse vaimse turvatunde-ja hea füüsilise tervise alus.

Hingamine.

Esimene hingetõmme käivitab inimelu väljapool emaüsa.

Hingamine on nii loomulik osa meie elust, et me vist enam ei mõtlegi sellele, milleks see vajalik on. Inimene tajub hingamise tähtsust tavaliselt siis, kui tal  tekib sellega raskusi.

Taimed kasutavad oma elutegevuseks süsihappegaasi (CO2) ja eritavad hapnikku (O2). Inimene aga vajab elamiseks hapnikku, eritades omakorda süsihappegaasi. Niisiis….loodus ja inimene hingavad koos. Kudedes toimuva hapniku ja süsihappegaasi vahetust nimetatakse kudede hingamiseks. Inimene hingab siis lisaks käsikäes loodusega ka kopsude ja kudedega. Selleks, et terve olla peaks kõik 3 mehhanismi ideaalselt töötama.

Loodus ja inimene on üks, kuid tsivilisatsiooni arenguga sümbioos nõrgeneb. Hingamine on reflektoorne tegevus, me ei mõtle sellele, kui palju ja sügavalt me peame sisse ja välja hingama. Seda teeb keha meie eest. Füüsiliselt pingutades vajame rohkem energiat, järelikult ka hapnikku. Hingamine sageneb. Kuid olete ehk pannud tähele, et ka emotsionaalselt pinges olles hakkate hingeldama ja õhku ahmima. Jah, pole vahet, milline stressolukord teie üle valitseb – iga muutusega vajate rohkem hapnikku, et oma keha sisekeskkonda tasakaalus hoida adekvaatse energia tootmisega.

On mõistetav, et uute majade ehitamine, autode arvu kasv ja teede asfalteerimine häirivad hingamist „loodus-inimene“ vahel. Hapniku vähenemine viib nii looduse kui inimese hapestumisele. Kõik muutub. Looduses hakkab vohama hapnikku vähem vajav taimestik ja sammal. Inimese sees aga tõstavad pead erinevad hapnikuvaeguses paremini elavad seened ja  bakterid. Meie loomulik sisekeskkond muutub ja hakkab teada andma probleemidest:

seenhaiguste väljendusena küünte paksenemised,

naistel tupe voolused,

sagenenud kusepõie põletikud,

pärmseente vohang organismis, mis teeb lõhed suunurkadesse, gaasid seedetrakti,

kõrvade kuulmekäikude ekseemid ,

naha probleemid,

bakteriaalse floora muutus organismis kõikjal jne.

Probleemidega arsti juurde pöördumisel leitakse mikrobioloogilistel uuringutel baktereid, mis on nendes tingimustes vohama hakanud ja mida peetakse patogeenseteks. Tegelikult elavad nad meie sees vaikelu alati, täites neile määratud töökohustusi, kui oleme tasakaalus ja terved. Nendele bakteritele  hakatakse pidama klaperjahti, määrates ravi antibiootikumidega. Alguse saavad tõsised muutused keha mikrobioloogilises tasakaalus.

Viimasel ajal on ka tekkinud palju segadust hapu ja happelise mõiste ümber.

Ekslikult keelatakse vahest inimestel hapude puuviljade (sidrun, laim) söömine liigse happesuse vältimiseks näiteks suus või seedetraktis. Kahjuks on tegemist arusaamatusega, sest happelisust ja põletikke tekitab organismis toiduainetest liigne suhkru tarbimine. Seega maitselt hapud puuviljad, sisaldades vähem suhkruid, soodustavad vähem hapete teket (püroviinamarihape, piimhape) ja ei soodusta liigsete orgaaniliste hapete kuhjumist kudedesse.

Keha ainevahetuse tasakaalustamise lihtsaim parandamise võimalus ongi hingamise tõhustamine. Õppige hingamist ja kudede liigne happesus väheneb!

Liikumisega avaneb kudedes rohkem kapillaare, mistõttu paraneb hapnikuga varustatus ja tuuakse välja rohkem happelist süsihappegaasi.

Mitmekesise ja suurema toortoidu tarbimisega saate efektiivseks ainevahetuse toimimiseks rohkem vitamiine ja ensüüme. Nendeta hakkab tervis lonkama.

Kehakaalu kohta adekvaatse puhta vee joomisega võimaldate organismile puhta keskkonna.

Alateadvusse (mälukeskusesse) kogunenud emotsionaalsete probleemidega, mis keha ainevahetust ja immuunsüsteemi tugevasti kurnavad, tuleb õppida töötama.

Toon välja keha vee erituse igapäevaselt:

1-1,5 liitrit uriinina

1 l higiga, kui ei higistata nähtavalt

500 ml hingamisega

500 ml ainevahetusliku veega ja 500 ml seedetrakti kaudu

Füüsilisel koormusel või palavates tingimuste lisandub higiga vähemalt liiter

Kui te krooniliselt tarbite vähem vett, kui eritate, siis hakkab hiilivalt tekkima terviseprobleeme. Algab eelmäng haigustele, mis võib lõppeda ükskõik millise haiguse tekkega.

Eestis on palju joogaga, vabastava hingamisega ja teiste teraapiatega tegelevaid terapeute, kes teid lisaks arstidele meelsasti aitavad.

Küsimus on ainult selles, kuidas panna meditsiinis liikuv raha teenima inimeste tervist nii, et sellest oleks inimestel rohkem kasu, ehk siis, kuidas panna raha liikuma koos inimesega, kust ta kõige paremat abi saaks kõige väiksema kahjuga oma tervisele. Tähtsaim on muidugi inimese enda osa oma tervise hoidmisel.