Riina Raudsik
Inimene koosneb 70-80% veest, mistõttu on vesi kõige loomulikum ravim. Inimesed kannatavad tänapäeval teadmatusest kroonilise veepuuduse käes, oskamata oma haigusi sellega seostada.
Veekogus, mille iga inimene meie kliimas peaks saama, et terve olla, on 30 ml 1 kg kohta. Seega 70 kg kaaluval inimesel tuleks päevas juua 2,1 liitrit vett. Kui veekaotus kasvab pingutuse või kuuma ilma tõttu, peaks vee tarbimist suurendama vähemalt 1 liitri võrra. Vett ei asenda piim, kohv, tee, kissell, mahl, limonaad. Magustatud vee joomine on tervisele kõige halvem, sest see hapestab kudesid – seda võiksid arvestada just lapsevanemad.
Krooniline veepuudus viib esialgu kolesteroolitaseme tõusuni ja hiljem rakkude hävinguni. Miks? Veepuuduse tingimustes hakkab organism kõige rohkem vett võtma just rakkudest ja maks omakorda tootma rakkude elutegevuse kindlustamiseks kolesterooli, et rakumembraane sulgeda ja vett kinni hoida. Kolesteroolitaseme tõus on kaitsereaktsioon veepuudusele ja kudedes toimuvatele happelis-põletikulistele protsessidele. VESI RAVIB PÕLETIKKU, MITTE ANTIBIOOTIKUMID.
Teada võiks ka seda, et janutunne on alati hilinenud reaktsioon veepuudusele. Arvatakse, et janutunde tekkimise ajaks on keha juba 400-500 ml võrra veepuuduses. Organism hakkab lööma häirekella: iiveldus, kõrvetised, kõhukinnisus, söögiisu kasv, sagedased põiepõletikud, peavalud, lihasvalud, väsimus, magusaisu ja palju muud. Uriin muutub tumedaks ja lehkavaks. Veri pakseneb, selle voolavus halveneb, tekib trombioht.
Tekivad ka tursed, enamasti jalgadel, silmade all, kätel. Ka siin on lahendus: JOOGE VETT! Tursed on kroonilise veepuuduse tunnused – organism blokeerib vee väljutamist neerude kaudu, et vere ja lümfi mahtu säilitada, mitte haigestuda ja ellu jääda. Normaalse veesisaldusega lümfiringe aitab ka vähki eemal hoida.
Kui inimene jätkuvalt vähe joob, siis kohaneb keha ümber enam napi veega ja haigustele on tee lahti: astma, diabeet, kõrgvererõhktõbi, reumatoidartriit, podagra, mao-ja kaksteissõrmikhaavandid, põie- ja neeruvaagnapõletikud, neeru- ja sapikivid, silma hallkae, veenitromboosid, arterite trombootilised haigused (aju- ja südamelihase infarktid), naha põletikulised haigused jt. Küsimus on ainult ajas, mil need haigused välja kujunevad.
Muide, ka rasvumise põhjuseks on veepuudus, mistõttu kunagi ei õnnestu inimestel kehakaalu langetada ilma normaalse veetarbimiseta. Samas- normaalse veekoguse manustamisel hakkab kehakaal langema ka toitumisharjumusi mitte eriti muutes umbes kahe nädala pärast.
Kõige meeldejäävam näide minu praktikas on 72 aastane naine, kes oli voodihaige, liikus vaevaliselt ainult tualetti. Tal raviti kõrgvererõhktõbe, suhkruhaigust (insuliinisõltuv), podagrat, pearinglust, unetust, langetati kolesteroolitaset ja aeti kehast vett välja. Olukorda halvendas ka ülekaalulisus. Juba kolm kuud pärast seda, kui naine hakkas piisavalt vett jooma, oli kehakaal langenud 15 kilogrammi, endokrinoloog jättis järk-järgult doose kahandades ära insuliini, kuna veresuhkur näitas pidevat langemistendentsi, kõrgvererõhuravimite kogus vähenes, kuni loobusime nendest üldse, podagrast pole jägegi …
Praegu 75 aastane naine on terve ja elujõuline ning mis peaasi – ta pole vee joomist vähendanud. Ta armastab öelda, et kui ta suutis ravimeid õigel ajal võtta, siis miks peaks vee joomise unustama, see ju nüüd ravimite eest.
Tuletan veel kord eraldi meelde: kõrgvererõhktõbi on kroonilise veepuuduse haigus. Arteriaalne vererõhk tõuseb veelgi, kui kasutada diureetikume (vett väljutavaid ravimeid). Veepuudusest kõnelevad ka sagedased limaskestade põletikud (nohu, kuiv köha, allergiad, põiepõletikud jne), mida limaerituse, turse ja valu tõttu seostatakse pisikutega, nii et kiirustatakse arstidelt küsima antibiootikume. Vee õigel ja piisaval tarbimisel ei teki ka põletikulisi nahahaigusi, nagu ekseeme, psoriaasi, aknet, ning nahk on siledam ja elastsem.
Vee joomine on inimeste seas siiski juba küllalt levinud, kuid nüüd tuleks veidi rääkida sellest, millist vett juua. Kindlasti on Eestis regiooniti vesi erinev. Maapinnast, ka torustikust võivad joogivette jõuda kloor, pestitsiidid, nitritid, nitraadid, kemikaalid, mistõttu tuleb otsida võimalusi vee kvaliteedi parandamiseks.
Keha seisekeskkond on kergelt soolane ja rakkude elutegevuseks on vajalikud ka mitmesugused soolad. Samuti on tähtis, et keha saaks peale kloriidide ka karbonaatsoolasid, mis töötavad hapete neutraliseerijana, ei lase luudel hõreneda, hammastel laguneda, kehal happeliseks muutuda ja seetõttu haigestuda.
Selleks, et vett aluseliseks muuta, on tõesti hea ja odav variant kergelt sodeeritud vesi (1,5-2 liitri vee kohta 0,5 teelusikatäit soodat või nelja soola nimelist pulbrit (4 Salts)). Maitseomaduste parandamiseks ja C-vitamiini allikana võib lisada ka kolmandiku sidruni mahla liitri vee kohta.
Inimese maos on limaskesta all naatriumbikarbonaadi kiht (rahvakeeles sooda). Liha süües soolhappe süntees suureneb ja mao limaskesta all olev bikarbonaadi kiht neutraliseerib hapet. Kui lihaga või valguga liialdatakse, võib hape limaskesta hävitama hakata ja tagajärjeks on haavandilised mao- või kaksteistsõrmikuhaigused, mis annavad endast teada valuga ülakõhus. Kõhunääre toodab samuti kaksteistsõrmiksoolde naatriumbikarbonaati, et peensoole keskkond oleks aluseline ja imendumine toimuks ideaalselt.
Happeproduktsiooni pikaajaline pärssimine ravimitega ei lase soolhapet sünteesida ja valkude lammutamine kannatab, tekivad puhitused ja seedehäired. Parim lahendus on aluselise vee tarbimine, siis ei blokeerita soolhappe sünteesi, vaid neutraliseeritakse liigne hape ja valgu lagundamine ei kannata.
Tuntud on korallvesi, mis on organismile hästi omastatav ja samuti aluseline. 1-1,5 liitri vee kohta võetakse 1 kotike korallpulbrit. Kõrvalmaitset ei ole.
Populaarseks on saanud šungiidi lisamine veele, millel tänu fullereenidele (süsinikuaatomitest koosnevad molekulid) on tugevad antioksüdantsed omadused. Sisaldab kaltsiumi, rauda ja kolloidhõbedat. Šungiidile omistatakse tugevaid sorbiidseid omadusi, s.t. et ta suudab puhastada veetorusid kolloidrauast ja ülal loetletud kahjulikest lisanditest.
Poelettidelt võib leida loodusliku elava aluselise Devini vee, mille pH on 9,1.
Veekoguse suurendamine võiks toimuda järk-järgult. Eriti puudutab see vanemaid ja juba kroonilisi haigusi põdevaid inimesi, kes on harjunud vett alatarbima.
NB! Vähene veetarbimine teeb haigeks, seda soodustab ka Eesti inimestel krooniline D3-vitamiini puudus. 5000-8000 rahvusvahelist ühikut (RÜ) päevas hoiab Riina Raudsiku kogemuse põhjal D3-taseme veres 100-250 nanomooli / millimeetris (nmol/ml) tasemel ja tervise korras.