Dr Riina Raudsik: ükski haigus ei pea lõppema surmaga

Riina Raudsik (64) on Eesti kõige poleemilisem perearst. Tema tervisenõuanded kõlavad absurdsuseni lihtsalt, et olla tõsi. Joome soodavett ja saame terveks? Nalja teete või?! Arstid on meile eluaeg rääkinud, et iga haiguse jaoks on ravim – näiteks põletikku ravitakse antibiootikumiga, põletikulisele nahale määritakse hormoonsalvi jne. Nüüd tuleb üks arst ja ütleb, et on ka teine võimalus: jooge aluselist vett, muutke elustiili ja teie tervis taastub! Lapsik, kas pole?

LP tundis huvi, kes on see arst, kes on end oma vaadete pärast avalikule tuleriidale sättinud. Arstide liit viskas ta oma ridadest välja, sest Jüri tervisekeskuse perearstina kuulus ta Facebookis kemikaale MMS ja DMSO (naatriumkloriti vesilahus ja dimetüülsulfoksiid, mille mõju on teaduslikult tõestamata) ravimeetodina pooldajate gruppi. Pärast seda lõid tema toetajad Facebookis Riina Raudsiku toetusgrupi, millel on ligi 2000 liiget.

Nagu sellest veel vähe poleks, valas Riina Raudsik õli tulle, avaldades läinud aasta lõpus raamatu „Energiakriis. Millest saavad haigused alguse?”, mis on jõudnud nüüdseks neljanda trükini. Põhirõhk on selles raamatus väitel, et tervena hoiab inimest õige happe ja aluse tasakaal organismis ning igaüks saab oma keha ise aluselisena hoida, näiteks iga päev soodaga maitsestatud vett juues. Selline lihtne käsitlus tõi Raudsikule „soodaarsti” kuulsuse. Hukkamõist paisus nii suureks, et praegu me Riina Raudsikut enam Jüri tervisekeskusest ei leia. Ta on võtnud aja maha ja puhkam Pärnumaal mere ääres asuvas suvilas. LP-le annabki ta intervjuu oma suvilas. Meri loksub akna taga, päike paistab pere 1980-ndatel oma kätega ehitatud maja aknast sisse ja laual seisab suur kann veega…

Dr Raudsik, mis on teie laual olevas veekannus?

Panin siia nelja soola, mis on aluselised, luude koostisse kuuluvad soolad, korallipulbrit ja viis-kuus tera Himaalaja soola.

Sellist vett joote iga päev?

Jah, sest keha keskkond on selline. Kui ma seda ei tee, peab keha võitlema, et oma keskkond jälle korda saada. Janu on keha hästi hiline teade, et organismis on veepuudus. Sellepärast on kasulik juua sellist vett, kus on sees rakule vajalikud ained, et keha ei peaks nende leidmisele mujalt organismist energiat kulutama. Mul on ka šungiidikivi siin vees, see kingiti mulle ja kasutan seda maal olles.

Kui palju te seda vett päevas joote?

Otsustasin aasta tagasi mitte minna vahetama oma põlve, mis on mul alates 18. eluaastast kõver (Riina Raudsik tegeles nooruses korvpalliga ja sai raske sporditrauma – I. V.), ning võtan kaalus 20 kilo alla, et põlvelt koormus maha võtta. Hakkasin teisiti toituma ja jõin päevas iga kilogrammi kohta 30 ml vett. Tol ajal oli see peaaegu neli liitrit päevas, olin nii ülekaalus (üle 90 kg). Nüüd joon poolteist kuni kaks liitrit päevas. Olen pool elu hästi vähe vett joonud. See oli õudne, kuidas ennast tundsin. Sahtel oli ravimeid täis. Nüüd ei tarbi ma regulaarselt enam ühtki ravimit. Kui olen paar tundi ilma veeta, siis suu kuivab, pea võib valutama hakata, peale selle iiveldus. Kuna joon õige koostisega vett, siis jalad enam ei paisteta, vererõhk on normis, kõht käib ilusti läbi, peavalud ja lihasevalud on kadunud, kõrvetisi, iiveldust ja refluksi enam pole. Kõike, millest olen oma raamatus kirjutanud, olen omal nahal tundnud.

Miks te praegu siin mereäärses suvekodus aega veedate? Olete maapaos?

Olen pea kaks aastat ametlikult pensionil olnud, aga töötasin siiani täiskoormusega. Praegu olen haiguslehel, tegelen oma põlvega… See laimukampaania, mis septembrist alates minu vastu alustati ja mis ei ole üheski punktis kinnitust leidnud, väsitas pisut. (Terviseameti uurimine tuvastas siiski, et Riina Raudsiku tegevus oli vastuolus kolme õigusaktiga: tarbijakaitseseadusega, rahvatervise seadusega ja sotsiaalministri määrusega „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord” – toim.)

Kuid sain teada, kui palju on mul toetajaid, ja olen seetõttu saanud väga tugevaks.

Nii et patsiendid Jüri tervisekeskuses on teadmatuses, millal tagasi tööle lähete?

Hetkel ei oska ma seda öelda. Sõltub minu tervisest ja lõppkokkuvõttes… mis hakkab meditsiinis toimuma. Minu nimistu inimesed on mulle muidugi armsad, tunnen neid läbi ja lõhki. Töökaaslased on minu pere. Eks näis, mis elu toob.

Kas te pole mõelnud – vaadates seda, mis teie ümber toimub – jätta haigekassa makstav ravikindlustus ja võtta vastu inimesi oma tasulises eravastuvõtus? Usun, et järjekord oleks uksest välja.

Minu eas on hilja hakata erapraksist looma. Aga mul on tõesti palju kutseid. Maailm on lahti ja pean varsti otsustama. Paremini saaks seda tööd teha suuremates gruppides ja perearstidega koostöös. Püüan inimestesse süstida teadmist, et mina ei anna tervist, vaid püüan õpetada, mida oskan ja olen elu jooksul õppinud. Kroonilised haigused ei ole inimesel elu lõpuni, nagu meile räägitakse. Mina ei ole sündinud tark, olen sammhaaval jõudnud sinna, kus praegu olen. Minu õnn oli see, et tegelesin ülikooli kehakultuuriteaduskonnas õppides (pärast esimest kursust jätkas Raudsik õpinguid arstiteaduskonnas ravi erialal – I. V.) väga varakult biokeemiaga. Olen 16 aastat pannud oma peas kokku puslet, kuidas inimorganism toimib. Sellepärast on kummaline vaadata, kuidas ajakirjanduses arutlevad meditsiini üle inimesed, kes pole seda ala nuusutanudki. Keegi pole minu käest küsinud, kuidas need asjad ikkagi on. Selleks ma ju raamatu kirjutasingi. Minuvastane süüdistus on, et ei ole tehtud uuringuid, aga neid on maailmas tuhandeid. (Aluselise vee tervistavat mõju tõestavaid uuringuid siiski pole, pikemalt saab lugeda kõrvalloost „Kas haiguste ravi – garanteeritud?” – toim.) Mul ei ole vaja tõestada tõestatut.

Kui nii palju on uuritud, siis miks neid teooriaid ei praktiseerita? Miks nimetatakse seda, millega tegelete, hookuspookuseks ja šarlatanluseks?

Arstid ju teavad seda kõike, millest räägin, nendele pole siin midagi uudist. Mittemeedikutel on raske mõista. Hookuspookuseks tahetakse teha kõike, mis võib aidata terveneda väljaspool allopaatilist [haigust ravitakse ravimiga] meditsiini.

Miks minu perearst pole siis soovitanud juua aluselist vett ja tervendada end ise, vaid soovitab võtta ravimeid?

Seda peate küll oma perearstilt küsima. Tegelikult liigub kogu maailm isetervenemise ajastu poole. Aitab sellest, et surume sümptomeid ravimitega maha ja oleme haiged edasi. Olen ise olnud elu jooksul ainult ühe korra haiguslehel, sest mul lõhkes pimesool. Aga inimestega on nii, et osa käib tihti arstil, teised mitte. Pärast seda, kui hakkasime patsientidele õigesti elamise põhimõtteid õpetama, käib meie perearstikeskuses vähem haigeid. Haigused põetakse kodus läbi. Haigus on teade puhkamise vajadusest, mitte põhjustatud ainult pisikutest. Meditsiin on läinud seda teed, et ei väärtustata seda, mis meid haigeks teeb – see on keha normaalse sisekeskkonna tasakaalust väljumine. Kui organism ei saa kõike vajalikku kätte, muutub ta happeliseks. Nagu looduski sammaldub ja seenetab. Mul kui arstil oleks kõige lihtsam kirjutada iga kaebuse peale ravim ja seeläbi haigest lahti saada. On ka olnud periood, kus olengi seda teinud, ma ei teadnud, et on ka teised võimalused. Õnneks on ajad muutumas ja on ka palju noori, kes on õppinud toitumise teadust ning võtnud õige toitumise propageerimise oma südameasjaks. Aluselist elustiili propageeriv raamat „pH-ime” tõi Eestisse väga palju uut tarkust. Selle autor (Robert O. Young) istub küll San Diegos trellide taga selle eest, et nõustas inimesi tervenemisele, aga tema põhimõtted elavad edasi. (Tegelikult sai Young aasta alguses vanglakaristuse litsentsita arstipraksise pidamise eest. Praegu on ta koduarestis, teda ootavad veel ka pettusesüüdistused – toim.)

Teid võib nimetada kloordioksiidi ehk MMS-i maaletoojaks, sest juba 2009. aastal, kui ilmus raamat „pH-ime”, soovitasite eessõnas seda kõigil hoolikalt lugeda. Autor räägib raamatus väga põhjalikult kloordioksiidi ja vesinikperoksiidi kasutamisest inimeste ravimiseks.

See raamat propageerib aluselist elustiili toitumise ja toidulisandite kaudu, mitte mürke. Aga ained, mida mainisite, vabastavad kehasse hapnikku ja annavad seetõttu kehale tervist. Oksüdandid ongi keha tervendajad, see on biokeemiliste protsesside põhialus kehas. Selle raamatu autor ei ole tapnud ühtegi inimest, aga tervendanud tuhandeid.

MMS-i teemal ma ei räägi, sest ma ei ole seda kasutanud, propageerinud ega levitanud. Vaatasin vahel Facebookis seda gruppi. Tänaseks tean, et MMS on ravimi koostises maailmas ka juba kasutusel. Ma ei ole iial ka ühegi aine ega toidulisandi müügiga tegelenud, loen vaid loenguid neile, kes neid minult tellivad. MMS on olnud kasutusel kakskümmend aastat. Mina ei ole saanud seda soovitada, sest töötan meditsiinisüsteemis, isegi kui see on superaine. „pH-ime” raamat on väga ekstreemne, sest see on mõeldud kiire abina vähihaigetele. Mina sain sellest raamatust aga teada tõe toidust: ma ei olnud kunagi mõelnud aluselistele toitudele ja aluselisele jäägile. Nüüd on mulle selge, et magus on kehale happeline ning hapumad ja vähese suhkruga toidud aluselised. Lihtne ja loogiline.

Kas ennustate, et MMS võetakse kunagi tunnustatud ravimite nimekirja?

See ei ole ravim, vaid aine. Toon näite: kui võtate kümme lusikatäit soola, siis surete ära. Kui kasutate liiga palju nitro-glütseriini, mis on lõhkeaine, surete samuti. Kui sööte korraga ära kilo suhkrut, ei jää te ellu. Nõndasamuti on MMS-iga. Seda ei saa patenteerida, nagu ei saa patenteerida soola või C-vitamiini. Et selle ainega raha teenida, tuleb see panna ravimitesse. Süüdistus, et olen seda ainet propageerinud, on täiesti vale. Kirjutasin saatesõna vaid aluselisele toitumisele.

Kas teil ei tekkinud arstina soovi Facebooki grupi aruteludesse sekkuda ja inimesi tervele mõistusele kutsuda?

Vaatasin sinna harva ja leidsin palju edulugusid. Olen korra sinna seinale kirjutanud. See kõlas umbes nii, et kui teil laps haigeks jääb, siis miks te nii hirmsasti rabelema hakkate. Laske lapsel esialgu veidi haige olla.

On inimlik, et kui oled lootusetus olukorras, haarad ka ekstreemsuste järele. Näiteks on inimesed valmis jooma iseenese uriini, et terveks saada.

Uriin sellisel puhul ei aita. Aitab oksüdant. Uriin on filtreeritud veri, enam steriilsemat ainet on raske saada, aga ma ei ütle, et seda peaks tervenemiseks jooma. Ma ei ole kunagi olnud alternatiivraviarst. Kui eelistan juua õiget vett, selle asemel et võtta üks paratsetamool, kas see on alternatiivne?

Teie raamat on vastandumine peavoolule – ravimitega ravimisele. Millal te tõenduspõhises meditsiinis pettusite?

Ega ma ei olegi pettunud. Aga kui räägime tõenduspõhisest meditsiinist, siis tähendab see ravimite meditsiini. Arste õpetavad ravimifirmad, praegune meditsiin on farmakoloogiline, igale kaebusele otsime ravimit.

Need on ju ometi teie kolleegid arstid, kelle ülim soov on inimesi aidata?

Te räägite, nagu ma ise üldse ravimeid ei kasutaks. Arstide ees võtan mütsi maha. Alustan alati patsiendiga juttu isetervenemise võimalustest ja sellest, mida inimene võiks proovida teha, et paraneda. Kui inimene suudab oma elu muuta, siis ta ei haigestu. Kui mitte, siis haigestub ja võtab ravimeid. Esimene ravijuhis, ükskõik millisest haigusest me räägime, on: muutke elustiili. Kui seda ei muuda, ei jäägi muud üle kui sümptomid ravimitega alla suruda.

Aga miks on nii kujunenud, et lihtsam on ravim välja kirjutada? Toon näite oma lähikonnast: atoopilist dermatiiti ehk nahapõletikku põdeva lapse vanematele võiks ju arst hormoonsalvi asemel soovitada hoopis lapse menüü üle vaadata. Või nahka loodusliku kanepiõliga määrida, mis aitab küll aeglasemalt, ent väga hästi.

Olen kõik selle oma lapsega üle elanud. Kui Liina (kes on 31-aastane ja viibib kogu vestluse meie juures – I. V.) sündis, sai ta pärast kolmikvaktsiini üleöö raske ekseemi ja kiljus terve öö. Hilisemas elus oli tal igal hommikul mõni liiges paistes ja valutas. Seda nimetatakse juveniilseks artriidiks. Pärast seda, kui hakkasime õigesti toituma, ei ole tal enam ühtki liigesevalu, turset, punetust, allergiat ega refluksi. Põletikulised haigused taandusid. Ta oleks võinud olla hormoonisõltlane, sest neid haigusi ravitakse hormoonidega. Korrastasime tema D-vitamiini taseme, muutsime toitumist ning ta joob nüüd korralikult vett. Ja ta on terve.

Millal teie mõtteviis muutus? Et nii enam edasi ei saa?

Siis, kui mu enda kehakaal läks kõrgeks, kaalusin 96 kilo. Tavaliselt kaasneb kõrge kaaluga ka vaimne rusutus. Olen tundnud elus kõike, mida on võimalik tunda… Aga tänu sellele, et olen arst, oli kergem enda jaoks puslet kokku panna. Ilma arstihariduseta on raske mõista, kuidas keha töötab.

Teie õpetus juua mineraliseeritud vett ja muuta elustiili tundub liiga lihtne, et kõigist haigustest võitu saada. Raskelt haigestuvad ju ka kõige tervislikumat elu elavad inimesed ja lapsed, kelle elustiil ei ole veel väljagi kujunenud.

Kas te ei ole siis kunagi mõelnud emotsioonide mõjule? Laps pannakse kokku kahest rakust ja üheksa kuud sõltub ta sellest, milline on ema seisund. Näiteks minul oli oma kolmandat last, tütar Liinat kandes väga suur mure. Enne teda olid surnud mu kaks last, tütar ja poeg. Esimene laps suri päev pärast sündi. Lahangul ei avastatud midagi ja ma ei tea siiamaani põhjust. Teise lapse surmas olen ilmselt ise süüdi, sest ma ei teadnud, et olen rase, ja tõrjusin üürikorteris mürgiga prussakaid. Kuna lapse süda areneb esimese nelja nädalaga, sündis ta vatsakeste defektiga ja suri väga väikesena. Loomulikult on see kõik olnud mu jaoks väga raske… (Läheb mõneks minutiks suvila kööki end koguma.) Tundsin kogu kolmanda rasedusaja hirmu, aga hirm tähendab kõrget stressitaset ka lapsel, kellel on emaga üks vereringe. Haigusi põhjustab ka emotsionaalne stress. Kui laps läheb lasteaeda, jääb ta esialgu sageli haigeks: ta lahutatakse oma turvalisest keskkonnast – vanematest –, tal on mure, mis temast saab. Varsti ta harjub uue kogemusega ega haigestu enam nii sageli. Aga emotsionaalne aju juhibki inimese füüsilist keha ja ainevahetust. Kui ainevahetus üle köeb, ollakse igasugusele haigusele vastuvõtlikumad. Siin peab meditsiin astuma sammu edasi, mitte kütma inimesele liialt ravimeid sisse.

Kõiki haiguseid ja organite tööd on teie raamatus nii kirjeldatud, et see jõuab ühe tulemuseni: kõiges on süüdi organismi hapestumine?

Jah. Kui keha ei suuda eri põhjustel toitainetest täielikult energiat omastada, siis ta hapestubki ja haigestub. Happeline keskkond paneb limaskesta limastama, lihased valutama, luud hõrenema ja kehas hakkab tekkima kaitserasvkude. Ja et seda vältida, on kergeim moodus kehale omase aluselise ja mineraliseeritud vee tarbimine.

Olete veendunud vastuvoolu-ujuja ja karjute vist ka siis, kui teid piltlikult öeldes tuleriidale viiakse ja lõkkele tuli otsa pannakse, et aluseline vesi on hea?

Eks elu näitab. Ilmselt olen siis surnud, kui see, millest täna räägin, ükskord enamuseni jõuab. Teadus sammub aeglaselt, aga bikarbonaatsoolade kohta on üle maailma piisavalt ülihäid teadustöid. Olen selleni jõudnud klassikalise meditsiini õpetuse – füsioloogia, patoloogilise füsioloogia ja biokeemia – kaudu. Sain ülikoolis tugeva tõuke oma õppejõu Aili Paju biokeemiaalastest õpetustest. Ja alles kaheksa aastat tagasi jõudsin selleni, mida praegu tean.

Arstid ei mõista teie tegevust. Väidetakse koguni, et teete asju, mis ei ole kooskõlas arstieetikaga.

Kui tahetakse, leitakse alati põhjus inimest kahjustada ja alandada. Kõrvaldasin tõesti oma kodulehelt terviseameti sunnil ühe kuulsa doktori artikli sellest, kui tõhusalt sooda inimesi ravib.

Ütlesite „Radari” saatele antud intervjuus, et kogu teievastane kampaania on suunatud. Kes suunab?

Me ju kõik teame, et meditsiinist on tehtud äri, küllap siis äriinimesed seda ka suunavad. Sageli ravime ühe ravimi kõrvalmõjusid järgmise ravimiga ja nii edasi. Samas olen ise ravimitest abi saanud, kui polnud jõudu muudmoodi end aidata. Kuid olles arst, oli mul võimalus ka teisiti mõelda, proovida ja tervis taastada. Meie, meditsiinitöötajad, peaksime süstima inimestesse rohkem optimismi ja julgust enda tervisega ise tegelema hakata, muuta midagi, mis on meid teelt kõrvale viinud.

Kuid üks äri ei välista teist. Haigel ei olegi lõpuks vahet, kuhu ta oma raha viib, kas apteeki või šungiidikivi müüjale. Toidulisanditest on ju samuti saanud äri. Ja need tooted ei ole odavad.

See ongi teie valik. See on teie otsus. Olete oma tervise peremees. Ilma rahata ei saa tõesti midagi. Toidulisandid aitavad kehal terveneda, ravimid sümptomeid varjata.

Teie raamatust nähtub, et kui teha kõik õigesti, siis haigus ei tulegi.

Haigused on olemuselt psühhosomaatilised, mis tähendab, et psüühika mõjutab alateadlikult füüsilist keha ja vastupidi. See ongi kõige keerulisem. Oleme pärit lapsepõlvest – sellest, milline oli kodune elu ja kodused mured. Mida rohkem muresid, seda haigem inimene. Aga alateadvust saab kontrollida iidsete meetoditega, mis on meditatsioon ja jooga, enamik alternatiivseid ravisid. Ka minul on siin veel palju arenemisruumi.

Nii et olenemata sellest, et jood iga päev aluselist ja mineraliseeritud vett ja teed kõike õigesti, võid ikka haige olla?

Jah, nii on. Aga kui sööte õigesti, joote normaalselt ja liigute, siis on väiksem tõenäosus haigeks jääda.

Kirjutate palju liigsest antibiootikumiravist, aga kes meist ei oleks neid elu jooksul palju söönud? Mina ei tea ühtegi inimest, kes poleks neid võtnud.

Mu ema oli arst, stomatoloog, aga mind ei sundinud ta lapsepõlves antibiootikume võtma. Mina põdesin haigused läbi ravimiteta. Mida rohkem haigusi loomulikult läbi põetakse – puhates ja veidi ebamugavust kannatades –, seda vähem nad korduvad. Nii treenitakse immuunsüsteemi. Antibiootikum pärsib immuunsüsteemi võimalusi keha ise aidata.

Lugesin hämmastusega, et soovitate kopsupõletikku ravides antibiootikumidega viivitada.

Ma ei soovita viivitada, seda kirjutati jälle lehes. Seda otsustab arst. Kopsupõletik ei ole ainult bakteriaalne haigus, vaid samasugune limaskesta reaktsioon stressorile, hapestumine, mille üks põhjus võib olla ka massiline bakteriaalne või viiruslik saastatus, kui limaskest hakkab intensiivselt limastama ja hingamispind väheneb. Keha ei saa hapnikku ja hapestub. Mina ei keela kellelgi antibiootikume võtta, aga peab arvestama, et keha taastub sellest väga pikalt. Ilma bakteriteta elada ei saa ja liigne steriliseerimine teeb haigeks.

Üks teie lemmikteemasid on ka D-vitamiin. Käisin seda muide hiljuti vereanalüüsiga kontrollimas ja sellest oli suur vaegus, nagu vist igal eestlasel. Raviks määras arst 1000 RÜ koguses D3-vitamiini päevas, aga teie raamatust loen, et peaksin võtma vähemalt 8000 RÜ päevas. Ehk siis kaheksa korda rohkem.

Minge kontrollige varsti uuesti ja näete, et näit ei ole tõusnud. Need D3-vitamiini kogused, mida arstidel on lubatud soovitada, on üliväikesed. Olen teinud igal patsiendil, kes mu uksest sisse on astunud, D3-vitamiini proovi ja tulemusi nähes olen olnud ikka tõelises hämmingus. D3-vitamiini puudus on eestlastel krooniline ja see on veepuuduse kõrval põletikuliste haiguste põhiline põhjus. Meie kliimas ei ole võimalik saada D3-vitamiini nii palju, kui vajaksime, kui just end suvel ilma päikesekaitseta kuus tundi ei prae. Nüüd tuleb veel üks asi, miks minu vastu võideldakse. Mina võtan iga päev 8000 RÜ D3-vitamiini. Teie võtate 1000, sest riiklik süsteem on teinud sellise piirangu. Arst lähtub ravijuhendist, ta ei tohi rohkem soovitada. Soomes ja Rootsis on kõik palju suurema näiduga D3-vitamiinid vabamüügis, inimesed teavad D-vitamiini tähtsusest palju rohkem.

Teil on oma kindel seisukoht ka vaktsineerimise kohta?

Mis toimub vahetult pärast vaktsineerimist – väike palavik, paistetus – see kõik on tühine. Aga kuidas mõjub see kaugeleulatuvalt? Kas me teame seda? Vaktsineerisin ka oma tütart. (Vaikib kaua.) Aga meil läheb tütrega juba kõik paremuse suunas, nii et… (Palub teemat vahetada.)

Teie elukaaslane on samuti pensionär ja eluaeg arstina töötanud?

Jah, mu elukaaslane on eluaegne südame- ja veresoontekirurg Kaarel Tamm (74). Ta on hästi suur looduseinimene, on Liinat palju õpetanud loodust ja linde vaatlema, nende laulu ära tundma. Me käime palju koos metsas luusimas. Tema on rohkem üle elanud kui mina. Mina olen tugev, sest tean, et mul on missioon kanda, aga tema arvab, et mul on raske.

Kui palju on inimesi, kes tunnistavad, et jätsite ravimata näiteks kopsupõletiku ja saatsite patsiendi koju vett jooma?

Eks kui tahetakse, siis leitakse neid alati. Kuidas inimese haigus kulgeb, sõltub ju tema baastervisest haigestumise hetkel, mitte arstist. Tervis on väga keeruline asi. Ka arstile hinnangu andmine käib vastavalt inimese intelligentsusele. Minu poole on praegu pöördunud sajad inimesed, on väga palju kirju, kus tänatakse erinevate õpetuste eest. Aga kui tahetakse vastupidist, küllap saadakse ka need kokku.

Kas vastab tõele, et propageerite aluselist vett ka vähiravimina?

Ma ei ole kunagi öelnud, et ainult aluselise veega saab vähist vabaks.

Kuid tõesti, ka lümf on aluselise reaktsiooniga kehavedelik ja vajab pidevalt vett nagu verigi. Siis on võimalikud puhastuslikud reaktsioonid kehas ja valede rakkude kahjutuks tegemine. Minu jaoks on vesi igasugustes protsessides number üks.

Mis on teie arvates selle põhjus, et inimesed pöörduvad üha rohkem mittetraditsiooniliste ravimeetodite poole ja otsivad iseseisvalt abi internetist?

Inimesi ajab hulluks see, et väga palju on vastuolulist infot. Mul on alati hea meel, kui patsient tuleb ja räägib, et käis kellegi juures ja sai oma tervise korda. Olen jube õnnelik, sest polnudki vaja ravimeid! Need hunnikud tablette, mis on inimestele välja kirjutatud – mulle ei mahu see pähe. Minu juurde jõudis üks naine, kes pidi võtma päevas 12 tabletti. Kaksteist!

Lepime lõpetuseks ikka selles kokku, et kui inimene on haige, võiks ta esmalt minna arsti, mitte posija juurde.

Aga keda te nimetate posijaks? Kas igaüks, kes ei paku tabletti, on posija? Kiropraktik näiteks? Kui arst soovitab lisaks täiendusmeditsiini, kas ta on siis posija? Alternatiiv on ravimmeditsiini seisukohalt kõik, mis ei ole tablett.

Minu põhimõte on, et surmaga ei pea lõppema ükski haigus. Olen süsteemis töötav arst ja mulle meeldib inimesega rääkida. Sul on selline häda? Aga kuule, proovime valuvaigisti asemel hoopis sellist meetodit?

Kui ei usu, ära usu. Mina ei kahtle endas.