pH-toitumine – kas uus moeasi?
Dr Riina Raudsik on inimorganismi happe-aluse tasakaalu temaatikaga tegelnud alates 1972. aastast.
Kuidas te selle teooriani jõudsite?
Ülikoolis õppisin esialgu kehakultuuri teaduskonnas, kus spordimeditsiini õpetas professor Aili Paju. Hiljem arstiteaduskonda üle minnes õppisime biokeemiat veel süvendatult ja seosed varasemast ajast õpituga olid hilisemas elus kerged tulema.
Muidugi panin seda pH-mosaiiki koos keha füsioloogiaga oma peas kokku 13 aastat ja teen seda jätkuvalt ärgates ja magama minnes.
Töötades anestesioloogina ja hiljem kardioloogina, vajasime arusaamist keha ainevahetusest, s.t energeetikast, kontrollisime südameoperatsioonide järgses perioodis ööpäevaringselt inimeste happe-aluse tasakaalu näitajaid, otsustades selle järgi, kuidas ravi reguleerida.
Mil moel on võimalik inimese organismi pH-taset mõõta?
Selleks on Astrupi meetod. Verest saab teada hetke pH-väärtuse, hapniku ja süsihappegaasi osarõhud, leelisreservi ja veel mõned parameetrid. Oluline on nende interpreteerimise oskus. Need on dünaamilised näitajad ja ei püsi hetkegi paigal.
Me hindamegi hetkeolukorda, mistõttu tuleb kohe lisada, et inimestel pole mõtet oma perearstilt neid analüüse sageli paluda, see on mõttetu!
Vaja on hinnata ning jälgida vere ja uriini (võimalusel ka lihaskoe) pH-d ja teisi näitajaid siis, kui haige ainevahetuslikku olukorda peab haiguse või muu raske seisundi tõttu reguleerima arst (kunstlikul hingamisel olev haige, haigustest, traumadest tingitud rasked üldseisundid), mitte inimene ise.
Kas saan õigesti aru, et vähim ja kõige lihtsam viis oma pH-taset normaliseerida on juua aluselist vett?
Jah. See on lihtsaim viis hoida head tervist ja reguleerida ka kehakaalu. Vesi moodustab
70–80% meie sisekeskkonnast. Veeta üle kümne päeva ei ela, toiduta küll.
Aluseline vesi võimaldab happeid neutraliseerida, takistab rasvkoe teket, kivide moodustumist kuseteedes, sapiteedes ja süljenäärmetes, hoiab seedetrakti korras, niisutab limaskesti ja ei lase nahal kortsu minna. Ka vaimne tervis sõltub kehakudede pH-st.
Lisaks tuntud sidruniveele räägitakse aluselisest mineraalveest, korallpulbrist valmistatud veest… Kas on veel mingeid vahendeid vee leelistamiseks?
Eestis on saadaval korallpulber ja nelja soola pulber (karbonaatsoolad), poodides Devini vesi. Neid võib vajadusel tarbida iga päev, ka perioodiliselt.
Aluselise vee tarbimisel võib väga happelise keha puhul esimese reaktsioonina tekkida kõhulahtisus, mida hinnatakse kehas toimuva katastroofina, kuid seda tuleks võtta kui seedetrakti võimet ennast liigsest happelisusest vabastada ja seedetrakt toitainete imendumiseks paremasse olukorda viia. Ka oksendamine on seedetrakti liighappesuse tunnus ja seedetrakti võime end korrastada.
Kas nimetaksite mõned toidud, millest peaks pH-toituja eriti loobuma?
Töödeldud piima- ja lihatooted hapendavad keha tugevasti, samuti valgest jahust küpsetised ja rafineeritud suhkruga liialdamine. Liialdama ei peaks praetud ja keedetud toitudega, mille kõrvale ei sööda salateid, tooreid juurvilju.
Toitumine peab olema selline, et kui tõusete lauast, siis olete täis tegutsemistahet ja energiat, mitte ei soovi minna puhkama raskest tööst, mille korraldasite endale söömisega.
Kui toorest ja taimetoitu üldse ei sööda, siis varem või hiljem haigestutakse.
Mõned inimesed tahavad tõepoolest hoopiski kehakaalu tõsta. Kas neile oleksid mingid eraldi soovitused?
See on suurem probleem kui kehakaalu langetamine, kuid kindlasti ei tohi suurendada kaalu ebatervislikult toitudes, keha happeliseks muutes. Siis tekivad ka probleemid tervisega.
Oluline on parasiitide ja pärm-seene kontroll, kilpnäärme talitluse hindamine. Arst saab kontrollida D3-vitamiini taset veres, lisaks B12-vitamiini, foolhappe taset, raua omastamise võimet ja mõelda ainevahetust parandavate toidulisandite manustamisele. Eestis on tekkinud terve koolkond tervisliku toitumisega tegelevaid terapeute, kelle poole võib abi saamiseks pöörduda.
Milliste haiguste puhul pH-dieedist kiiresti kasu oleks?
Nagu Helle Kahro hoiatas, ei peaks lülitama happelisi jääke andvaid toiduaineid menüüst täielikult välja. Mitmekülgsus toitumises on kõige alus. Ükskõik kuidas me toitumist ei nimetaks, on keha normaalne energiatootmine tervise alus nii ehk naa.
Ma ei armasta üldse nimetada tervislikku toitumist pH-toitumiseks. Toiduga varustame ju keha energiat sisaldava vesinikuga (süsivesikud, rasvhapped) ja tervislikku toitumist iseloomustab pärast söömist energiatulv, mitte väsimus ja soov puhata. Seepärast ongi oluline elava toidu suurem tarbimine.
Toitumise muutmise abil on meie patsiendid terveks saanud podagrast, kõrgvererõhktõvest, suhkruhaigusest, kilpnäärme alatalitlusest (kui nääre pole välja opereeritud), nahahaigustest, unehäiretest, rasvumisest, ärevusest ja depressioonist. Ja muidugi on neid, kes unustavad, et saavutatud edu ei püsi, kui õige toitumise teelt jälle kõrvale kaldutakse. Tagasi tulevad samad kaebused ja samad haigused, samuti teekond arsti juurde, kes kahjuks tervist anda ei saa.